Kui suveõhtutel hakkavad rohu sees siristama rohutirtsud, on see märk sellest, et on aeg hakata mõtlema turvapüügile.
1980ndate keskel ilmunud raamatus „Kalavetel“ on ära trükitud üks konksuga lugu, kus õpetatakse kasutama turvapüügil söödana suurt rohutirtsu. Ainult üks konks olevat selles loos sees ja selle jutu seest üles leidmine jääb lugeja ülesandeks – vastasel korral ei saavat ta ka seekord tirtsuga turba kätte. Veel meenub tirtsudega seoses Ernest Hemingway võrratu jutt „Suur kahepalgeline jõgi“, kus peategelane kasutas tirtse söödana lendõngega forelle püüdes, korjates neid varahommikul pudelisse. Kaasajal ei vaadata forellipüügile loodusliku söödaga just sõbraliku pilguga ka neis maades, kus nimetet tegevus on seadusega lubatud, aga eks ole „Suure kahepalgelise jõe“ kirjutamisest ka mitmeid kümneid aastaid möödas. Vana halli habemega Ernest isegi kalastab juba ammu taevastel vetel.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Sõnnikuuss on universaalne õngesööt, mis on võlusõnaks peamiselt latika, linaski, ahvena, kogre ja säina õngitsemisel, aga ka paljude teiste kalade püügil.
Kui algab tonkapüügihooaeg, võib öösiti linnade muruplatsidel ja haljasaladel, aga ka surnuaedades kohata taskulambiga tegelasi, kes, pea maas, midagi otsivad. Need on kalamehed, kes korjavad ööusse.
Kooreüraski vastsed on tänapäeval konksusöödana sisuliselt unustatud. Sellegipoolest on neid kasulik teada ja tunda, et näiteks juhul, kui muu sööt püügi käigus otsa lõpeb või mingil põhjusel hukka saab, aga kala võtab nagu pöörane, oleks võimalik loodusest asendust leida.
Õngitsemine ka kärbsetõuk käivad tänapäeval käsikäes nagu sukk ja saabas, sest tegemist on kalameeste seas enimkasutatava konksusöödaga. Levinud on ka kärbsevastsete lisamine peibutussööda sisse, eriti võistlusõngitsejate seas – tavaliselt annab see võimsa turboefekti!
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.