Kalamehe jaoks ei ole uudiseks olukord, mil õngekonksu otsast lahti pääsenud latikas viib endaga kaasa ka kogu ülejäänud kalaparve ning võtmine oleks nagu noaga läbi lõigatud. Ilmselt on samamoodi juhtunud ka teiste kalaliikidega, kuid erinevad liigid on erineva tundlikkusega ning millegipärast teatakse seda lugu just latika kohta. Selline käitumine on seletatav kalade alarmreaktsiooniga.
1938. aastal avastas Nobeli preemia laureaat Karl von Frisch, et kalade nahas asuvad spetsiifilised rakud, mis sisaldavad teisi liigikaaslasi hirmutavaid kemikaale. Tema akvaariumikatsed olid läbi viidud lepamaimudega. Von Frisch nägi, et kui vigastatud lepamaim teistele liigikaaslastele lähenes, käitusid need, nagu oleks röövkala ümbruskonnas, kogunedes tihedasse parve ja laskudes akvaariumi põhja. Von Frisch katsetas edasi kalaliha tükkide ning kalanahast mehaaniliselt tehtud ekstraktiga ning kirjeldaski esmakordselt alarmainet sisaldavaid rakkusid.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Veekeskkonda jõudvad ravimid on reostust uurivate teadlaste jaoks päevakajaliseks ja tähtsaks teemaks. Suures plaanis jõuavad kõik inimeste keha läbivad ravimid lõppkokkuvõtted veekeskkonda. Kui meie keha suudab ravimit ainevahetuse käigus muuta, siis väljutatakse ainevahetuse jäägid; küll aga on hulgaliselt ka selliseid ravimeid, mis muutmata kujul meie keha ja reoveepuhasteid läbides keskkonda jõuavad.
N-ö klassikaline kala hingab vees lahustunud hapnikku, mida nimetatakse ka veeshingamiseks. On olemas aga rida liike, kes on võimelised hingama samasugust 21% hapnikusisaldusega õhku nagu inimenegi.
Vastus on, et vahetavad ning kuidas veel! Valmistuge üheks eriti mahlakaks peatükiks. Toome näite ühest huvitavast liigist.
Tõsiasi on, et tunnevad küll ja väga hästi! Lausa nii hästi, et annavad silmad ette isegi koerale.
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.