Talvine ahvenapüük kirbuõngega: olulised on koht ja mängitamine

Sportliku kalapüügiga tipptasemel tegelevad püüdjad kasutavad parimat varustust. Mõistagi kehtib see ka talvise kirbupüügi kohta. Küsisime talipüügi Eesti meistrivõistlustel korduvalt kõrgeid kohti saanud Konstantin Voznjukilt, millised ridvad ja kirbud on tema arvates parimad ja miks. Usutavasti on sellest infost kasu ka lihtsurelikule harrastuspüüdjale. Harivat lugemist!

Talvises kirbutamises võivad pühapäevapüüdja ning sportlase saagid olla väga erinevad. Kalastaja suhtles nelja Eesti tippkirbutajaga ning palus igaühel nimetada kolm asja, mida n-ö tavalisel kalamehel võistluspüüdjatelt õppida ja üle annab võtta.

Külmalaine oli just eelmisel päeval järgi andnud, jääd oli tugevalt üle 20 cm ja jõel oli püütud veel väga vähe. Vaist ei petnud – kohe esimese jõekääruga läks õnneks ja kahe järjestikuse püügipäeva tulemuseks jäi kaks pesukausitäit ahvenaid. Kui see saak piltidel Kalastaja Facebooki jõudis, palus mitu kalameest, et kirjutaksin ajakirjas sellest, kuidas ma talvisel ajal jõgedest ahvena üles leian. Siin on minu tähelepanekud.

Minu talvise vimmapüügi kogemused pärinevad kahelt jõelt, Kasarilt ja Pärnult. Erinevalt enamikest vimmapüüdjatest kasutan mina püügivahendina kirbuõnge ning taktikaks on kala aktiivne otsimine, mitte ühes ja samas kohas ootamine. Kuidas, millal ja kus püük täpselt käib, sellest allpool juttu tulebki.

Uue KIA Sportage 4x4 Hybridi sain proovisõiduks seekord veidi pikemaks ajaks ning sissejuhatuseks põrutasin sellega kohe Pärnusse kalale. Mis oli selles autos head ja millised olid vead saab teada, kui lugeda läbi järgnev lugu.