Esimene inimene, kes pakkus, et kalad kasutavad suhtlemiseks häält, oli Charles Darwin 1874. aastal. Eelmise sajandi jooksul uuriti kalade suhtlemist helide abil juba põhjalikult, olgugi, et tehniliselt oli tegemist raske ülesandega.
Häält teevad väga paljud kalaliigid nii Eestis (nt karpkala, latikas, mudilad, tursk, haug) kui kogu maailmas, kuid teadustööd keskenduvad arusaadavatel põhjustel nendele liikidele, keda on võimalik vangistuses pidada ja uurida.
Kalamehe jaoks ei ole uudiseks olukord, mil õngekonksu otsast lahti pääsenud latikas viib endaga kaasa ka kogu ülejäänud kalaparve ning võtmine oleks nagu noaga läbi lõigatud. Ilmselt on samamoodi juhtunud ka teiste kalaliikidega, kuid erinevad liigid on erineva tundlikkusega ning millegipärast teatakse seda lugu just latika kohta. Selline käitumine on seletatav kalade alarmreaktsiooniga.
Lühidalt kokku võttes võib öelda, et merekalad joovad, aga mageveekalad ei joo. Kuna aga meie Läänemere vesi on niivõrd tagasihoidliku soolsusega, siis käituvad siinsed merekalad vee joomise seisukohast samamoodi nagu magevees. Piiriks oleks siinkohal merevesi soolsusega 11–12 promilli, sellest soolasemas meres on kaladel juba vaja vett juua.
Kuidas näevad kalad kaldal askeldavat inimest? Kas forellipüügil kamoflaažmustriga riiete kandmine on õigustatud? Millised kalad näevad paremini kui teised?
Kui tekib tahtmine suvel pere või sõpradega mõnusasti puhata või lihtsalt argimured mõneks ajaks peast välja ajada, on paras aeg telefon välja lülitada ning sõita Soome puhkama ja miks mitte ka kala püüdma. Selleks sobib suurepäraselt Turu saarestikus merekaldal asuv ning eestlastele kuuluv privaatne ja maaliline Merikoivula.