Lugeja kurdab: kuidas piirata keeluajal Emajõel toimuvat kohapüüki?

Emajõgi on harrastuskalastajate seas Lõuna-Eesti üks populaarsemaid püügipaiku. Olulisemad püügiobjektid kevad-suvisel ajal on latikas ja koha, nendele liikidele on harrastajatele kehtestatud ka täiendavad püügipiirangud. Üldiselt saab tunda rõõmu, et kalastuskultuur on viimastel aastatel märgatavalt paranenud ning piirangutest ja eeskirjadest peetakse lugu, kuid ilmnenud on üks oluline murekoht – selleks on Emajõel koha keeluajal püük kudepesadelt.

Koha keeluaeg on Emajõel 5. maist kuni 10. juunini; nende ridade kirjutamise ajal 20. mail on kudeaegne keeluaeg kestnud vaid mõne nädala, aga Emajõel on juba märgata mitmeid kohapüüdjate paatkondi. Püük käib nagu Emajõe kohapüük ikka, teada-tuntud augukohtade vahetus läheduses mööda põhja astmeliselt jigitades ning saaki üldjuhul ei varjata, vaid kohasid kahvatakse südamerahuga. Veelgi enam, slippide juures on teinekord keset keeluaega isegi kohasaagiga teiste kalameeste ees kelgitud.

Samuti võib kalastustarvete poode külastades sageli kuulda, kuidas kliendid arutavad keeluajal, kus ja kui hästi koha võtnud on, nagu olekski keeluajal püük täiesti normaalne asi. Lisaks illegaalsele püügile on avalik saladus ka see, et paljud kalamehed käivad koha keeluajal C&R püüki tegemas, s.t püütakse vaid püügimõnu saamiseks ning kalad vabastatakse. On teada, et koha kaitseb kudepesa üsna agressiivselt ning sellel on ka oma ökoloogiline eesmärk – kaitsta pesal arenevat marja. Kui koha pesalt ära püüda ning hiljem vabastada, kas siis koha läheb instinktiivselt uuesti pesa kaitsma või võib selle kudemispingutuse korstnasse kirjutada? Lugedes TÜ Eesti Mereinstituudi Peipsi töörühma Peipsi kalanduse aruannet, ilmneb, et kohavaru on hetkel pigem madalseisus ning kudeaegne püük seda kohe kindlasti ei paranda.