Eesti rannikuvetes on ülekaalus läänemere lest

Süvikukudulestad vajavad kudemiseks soolasemat vett, nad koevad sügavamal (70–130 m) ning nende pelaagilised (s.t veesambasse hõljuma jäävad) marjaterad on suuremad. Seevastu rannikukudulestade marjaterad on väiksemad ja raskemad ning vajuvad rannikualadel põhja kohale. Varasemad märgistamisel põhinevad uuringud on näidanud, et süvikukudu- ja rannikukudulestade toitumisalad on samad, ent kudemisperioodiks läheb süvikukudulest tagasi sügavamasse vette, rannikukudulest aga veedab terve oma elu rannikualadel madalamas vees. Kõige uuemad uuringud on lisaks näidanud, et ranniku- ja süvikukudulestade vahel esineb ka sigimisbarjäär.

2019. aastal jagatigi Läänemere lestad ametlikult kaheks eraldiseisvaks liigiks – varasema üheainsa lesta asemel (Platichthys flesus) eristatakse nüüd vastavalt kudemisstrateegiale süvikukudu- ehk euroopa lesta (Platichthys flesus) ning rannikukudu- ehk läänemere lesta (Platichthys solemdali). Kindel teadmine, millistes osakaaludes kumbagi liiki Eesti aladel esineb, enne käesolevat uuringut puudus. Samuti polnud teada, milline on nende liikide osakaal Eesti rannakalurite saakides. Samas on info kahe liigi osakaalu kohta Eesti merealadel ja rannakalurite saakides oluline, sest aitab täpsemalt mõista lestade arvukuse muutusi ja neid põhjustavaid faktoreid ning võtta vastu otsuseid Eesti merealade lestavarude majandamisel.

Eestis on lestad levinud üle kogu ranniku ning neid võib pidada oluliseks kalavaruks. 2020. aastal olid lestasaagid Eesti rannakalandussektoris oma väärtuse poolest neljandal kohal, ehkki moodustasid rannikumere saakide kogusest keskmiselt vaid 1,5–2,5%. Eestis on peamised lestapüügipiirkonnad Lääne-Hiiumaa ja Lääne-Saaremaa ja Soome lahe lääneosa, vähemal määral Liivi laht ning Väinamere lääneosa (vt joonis).

Lestasaagid ja lestaasurkondade seisund Läänemeres on viimasel ajal üldiselt languses. Kui Soome lahes võisid lestasaagid 1980ndate alguses ulatuda 1000 tonnini aastas, siis juba 1980ndate lõpus jäid need alla 500 tonni ning 1990ndatel langesid veelgi. Alates 2000ndatest aastatest on lestasaagid Soome lahes olnud langevas trendis – kui varem kõikusid need 60–30 tonni kandis, siis 2021. aastal oli saak vaid 19 tonni.

Varasemalt oli lestasaakide poolest teisel kohal Saaremaa põhjarannik (laiemalt ICES alarajoon 29; 1980ndatel oli saagi suuruseks 500–300 tonni), praegu aga on see muutunud Eesti kõige olulisemaks lestapüügi piirkonnaks. Ent sarnaselt Soome lahega on saagid kahanenud ka seal – veel 2000ndate alguses saadi 150–200 tonni lesta, 2000ndate keskpaigast alates aga on märgata saakide vähenemist. Siiski on selle piirkonna lestasaagid olnud viimase kümne aasta jooksul Eesti suurimad, jäädes veidi alla 100 tonni.

Liivi lahes on aastased lestasaagid samuti varieeruvad, olles varem keskmiselt 90–100 tonni, ent jäädes viimasel kümnendil 50 tonni ümbrusesse. 2021. aastal oli ka Liivi lahes rekordmadal lestasaak – vaid 26 tonni.