Teaduspõhine kaluripaat TÜ Eesti Mereinstituudilt

Meelis Mäesalu ütles, et kõnealuse paadi projekteerimine oli hästi pikk protsess ning sai alguse rohkem kui viis aastat tagasi. „Alustuseks otsisin oma arhiividest välja kogu materjali, mis mul analoogsete kalastuspaatide kohta oli ja selle põhjal tekkis ettekujutus, milline üks kalapaat välja võiks näha. Edasi saime rannakaluritega korduvalt kokku ning arutasime läbi n-ö unistuse paadi olulisemad momendid. Kuna eri kalurite soovid ja tahtmised läksid väga tugevalt lahku, peaasjalikult parda kõrguse osas, oli tulemuseks alus, mis oli nagu kirik keset küla.“

Kui joonised valmis, käis Meelis Mäesalu neid kaluritele esitlemas ning üldjoontes jäädi looduga rahule. Siis aga tuli koroonakriis ja pani asjad venima. „Kuni ühel hetkel leidsid Vello Peedimaa ja Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, et neile on üht sellist alust niikuinii vaja. Klassikaline kalapaat on suures osas lahtine, aga teadusuuringute tarbeks projekteerisime ühe ekstra suure kajutiga paadi.

Meie jooniste järgi on võimalik ehitada kaheksat eri tüüpi paati. Nende pikkused algavad 8,8 meetrist ning valida saab sise- ja rippmootorite vahel. Kui lisaks kaheksale tüüplahendusele peaks olema veel erisoove, on alati võimalik leida MEC Insenerilahendused OÜ-ga kokkulepe ning projekti vastavalt kliendi soovile muuta. Samuti saab tasase käiguga sõitmiseks paigutada paadile lisaks ka elektrimootori. See annab võimaluse liikuda väga aeglaselt, mida on vaja näiteks võrgu laskmisel,“ ütles Meelis Mäesalu.

Kõnealustele paatidele vastavusdeklaratsiooni tehtud pole, samuti pole neil CE-sertifikaati. Kui kalur tahab jooniste järgi lasta endale paadi teha, peab Transpordiameti poolt tunnustatud paadiehitaja konkreetsele mudelile ka dokumendid korda ajama. Küll aga on need paadid projekteeritud kõigi Euroopa Liidu nõuete kohaselt. Uute kalapaatide seeria peaks olema väga turvaline. Kuigi kaluritega, kes oma lappaja-tüüpi paadid sageli lubatust kordades rohkem üle koormavad, pole eriti õnnetusi juhtunud, on see nii ainult tänu vanade meeste kogemustele. Kui keegi noor mees peaks kalurikarjääri alustama, tasub kindlasti otsustada turvalise paadi kasuks.

Esimene prototüüp, millega minul Pärnus sõita õnnestus, oligi seesama, mis sai ehitatud Tartu Ülikooli kalateadlaste tarbeks. Kuna teadustöö merel nõuab piisavalt sisepinda, on sel 8,8-meetrisel katamaraan-tüüpi alusel maksimaalselt suur roolimaja. Paati käitas kaks diiselmootorit, mille jõud kanti vette läbi Z-jalgade. Oli näha, et alus on ehitatud kogenud meremeeste juhendamisel, sest ka pisiasjad olid hästi läbi mõeldud. Näiteks oli paadil mast, mille sai nupuvajutusega hüdraulika abil maha lasta. See on vajalik, kuna paat seisab Sauga jõel ning kodusadamasse pääsemiseks tuleb silla alt läbi sõita. Lisaks olid paadil kõikvõimalikud hüdraulilised vintsid ja rullid mõrdade ja võrkude välja tõstmiseks. Vööris oli ka koht akustilise sonari paigaldamiseks, aga seda meie proovisõidu ajal küljes polnud.

Kuidas paat sõitis? Kui kuiva maa pealt paralleeli otsida, võiks öelda, et sõitis nagu suur ja massiivne kombain ja eks selline alus omal moel kombani merepealne vaste ju olegi. Ainus erinevus on see, et too merevariant sõidab palju kiiremini. Kuna proovisõidul kasutatud paat oli uus ja mootorid alles sisse sõitmata, siis maksimaalset kiirust kätte saada me ei proovinud, aga 20 sõlme tuli üsna kergesti. Arvan, et täisgaasiga jookseb alus 30 sõlme kanti välja. Ehkki proovisõidupäeval Pärnu lahel väga suuri laineid polnud, oli tunda, et paat on väga stabiilne. Kui selle merel seisma jätsime, oli selgelt aru saada, et alust on väga mõnus kasutada erinevate vee peal tehtavate tööde jaoks. Mereinstituudi kalateadlased tellisidki antud paadi lähiajal ees ootavate tuulepargi tööde tarbeks, kus vahemaad ja tööpäevad on pikad.

Uurisin ka paari Peipsi ja Pärnu kaluri käest, kes kõnealuse paadi projekteerimises kaasa rääkisid, et miks nemad pole lasknud endale sellist paati ehitada. Vastus oli üks – rahalises plaanis ei võimalda nende poolt püütav kalakogus kõnealust paati soetada. Samuti muudab riik pidevalt kalapüügi reegleid ja tõstab makse, mis tekitab ebakindlust tuleviku ees. Kui paati projekteeriti, said kõik kalurid üheselt aru, et tulevikus saab uusi aluseid soetada Euroopa Liidu toetuste najal, täna see aga nii ei ole. Samuti ei osanud keegi ette näha, et kormoranid ja hülged 2024. aastaks suure osa meie kalavarust nahka pistavad. Ehkki uus paat aitaks kaluritel tublisti aega kokku hoida, käib enamik Pärnu mehi täna jätkuvalt mõrral mitukümmend aastat ja enamgi vanade lappaja-tüüpi puupaatidega, millest pooled kasutavad jõuallikana nõukogude ajast pärit tossavat traktori diiselmootorit. Ütleb ju vanasõnagi, et suu tuleb seada sekki mööda.

Kas antud paadi projekteerimise näol oli tegemist hea ideega? Asjaosaliste sõnul on keegi vabas kasutuses olevate jooniste vastu aeg-ajalt ikka huvi tundnud ja on lootus, et mõni edukam kalur sellise paadi endale ka ehitab. Täna on oodata, et Euroopa Liidu toetusrahad kaluritele uute paatide soetamiseks siiski avanevad ning äkki võetakse kuulda mõistuse häält ja lubatakse kormoranide ja hüljeste arvukust jõuliselt vähendada. Seni aga, kuni olukord ei muutu, saavad kalurid oma unistuste paadi jooniseid vaadata kalateave.ee lehelt, valides teadus- ja arendustegevus > uurimused > uuring-uue-vorgu-ja-morrapuugiks-moeldud-paadikorpuste-projekti-valjatoeoetamine-mec-insenerilahendused-ou-2022.