Tunnistan ausalt, et nii 6-7 aastat tagasi kujutasin kohakala ette jõepõhjas palginoti või suure kivi taga redutava elukana, kes, nagu krokodill, aeg-ajalt peidupaigast välja tuleb, et suupisteks mõni kala napsata, ning siis pelgupaika naaseb, et kõhutäit seedida. Nüüd, uute teadusuuringute ning kaaskalameeste live-anduriga tehtud vaatluste valguses, saan aru, kui naeruväärselt vale mu ettekujutus oli.