Vaellani mootorkelguga klaasjal jääl

Tänu kompaktsematele mõõtmetele ja väikesele kaalule annab Vaaellani mootorkelk juhile parasjagu toimuva kohta hästi vahetut tagasisidet. Vaellanil puudub variaator, selle asemel kasutatakse tsentrifugaalsidurit, mis omakorda on variaatorist palju äkilisem. Kui automaailmast paralleele tuua, käitub Vaellan nagu väikese mootoriga kergkaalus sportauto. Kuigi esmamulje põhjal võib tunduda, et Vaellaniga klaaslibedal vesisel jääl paigalt minema ei saa, on see petlik – tuleb saani kehaga veidi vasakule ja paremale jõnksutada ja läheb.

Nagu iga asi, vajab ka Vaellaniga sõitmine harjutamist ja kogemusi. Sõiduoskused kinnistuvad erinevatel inimestel erineva ajaga, aga julgeme öelda, et vähemalt paar tundi kulub Vaellaniga sõbraks saamiseks kõigil. Tegelikult saab paigaldada Vaellani veoroomikusse ka jäänaastud, samasugused nagu auto naastrehvides, mis klaasja jää peal sõitmist ja paigaltvõttu oluliselt lihtsustavad. Sellisel juhul peab aga arvestama, et jääl on naastudega varustatud sõiduk küll hea, aga naastud lõhuvad nii hoiukuuri kui veotreileri vineerist põrandat. Mina isiklikult jäänaaste ei paigaldaks, sest ilma nendeta on libedal jääl driftimine vägagi lustlik tegevus – tänapäeva sõiduautod tänu juhiabidele enam selliseid võimalusi ei paku. Kuna Vaellani telik on lihtsa ehitusega ning veoroomik jookseb 100% ratastel, pole ka mingit ohtu, et seal plastsiinid lumeta maastikul sõites ära sulaksid. Tänu sellele ei pea Vaellaniga sõites lumepuuduse pärast ka eriti muretsema. Teoreetiliselt võiks Vaellaniga sõita suvel ka mööda muru, kui vaid esimesed plastsuusad ära ei kuluks. Mööda asfalti pikalt sõita ei tasu, sest see sööb lõpuks lisaks suuskadele ära ka veoroomiku.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on ühe äärmiselt vastupidava ja suutliku sõidukiga vähese raha eest. Kui päris mootorsaan maksab täna umbes 15 000 eurot, siis Vaellani eest tuleb koos käibemaksuga välja käia alla 4000 euro.