Valmar Evert nägi internetis kolades motoriseeritud Soome kelku, võttis kätte ja tegi endale kah. Mida tal tarvis läks ja kui palju see kõik lõpuks maksis, sellest allpool pikemalt.
Ühel ilusal sügispäeval vaatasin maakodu kuuri taga olevasse vanametallihunnikusse ja mõtlesin, et annaks ühele vanale ja juba hingusele saadetud Soome kelgule uue võimaluse. Kelk hunnikust välja sikutatud, ei olnud avanenud vaatepilt just lootustandev – kõik puitosad olid mädanenud, samuti needid ja metallist kronsteinid, millega puit jalaste külge oli kinnitatud. Tuli kõik juppideks võtta. Pärast mõnetunnist lihvimist ja puhastamist nägi metallosa täitsa hea välja. Tuttav puusepp lubas treida uued puitosad, sõbrast metallitöömees – nimetagem teda edaspidi Taaviks – aitas taastada puuduolevad metallist detailid.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Põhjanaabrite soomlaste sõnul on see maailma parim mootorkelk, aga kuna tegu on nende endi leiutise ja toodanguga, siis teisiti nad Vaellan mootorkelgu kohta ju öelda ei saakski.
Võrreldes klassikalise mootorkelguga vajab Vaellaniga sõitmine veidi harjumist, ent tulemus on seda väärt, tõdevad Tanel Ojala ja Hanno Kask, kes proovisid kelku ka klaasjal jääl.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.