• 21.12.25, 07:00

Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kas 10 korda 100 grammi on üks kilo või üks liiter?
Anekdoote kaladest ja kalameestest
  • Foto: Shutterstock
Üks uuring leidis, et keskmine kalamees kõnnib aastas 1450 kilomeetrit. Teine uuring leidis, et kalamees joob keskmiselt 83 liitrit õlut aastas. Seega on keskmine kulu 5,7 liitrit 100 km kohta.
*
Kalamehed võtavad paadis viina.

Artikkel jätkub pärast reklaami

„Kui palju on 10 korda 100 grammi?“ uurib üks mees teiselt.
„Üks liiter,“ vastab teine.
„No vot, kogu maailmas on see üks kilo, aga meil on üks liiter!“
*
Pildikesi Nõukogude perioodist.
Küla karjak Volli otsustas, et mõnda aega napsi ei võta ja on kaine. Kuuendal päeval hakkas talle meenuma, et 12 aastat tagasi oli ta noor, andekas, lootustandev ja edukas pealinna haigla kardioloog Voldemar Kelk, kes sõitis sellesse külla, et jõe ääres kala püüda.
*
Telefonikõne.

Artikkel jätkub pärast reklaami

„Kas reanimatsioon kuuleb?“
„Jah, reanimatsioon.“
„Kas see kalamees, kes Peipsil kokku kukkus ja mõni aeg tagasi teile toodi, on veel elus?“
„Veel ei ole.“
*
Mees kurdab sõbrale, et sel ajal, kui tema kalal on, leiab naine pidevalt asju – küll karusnahkse talvekasuka, küll igasuguseid ehteid –, aga tema mitte kunagi mitte kui midagi.
Ainult üks kord leidis voodi alt aluspüksid, ent need olid kah suured.
*

Artikkel jätkub pärast reklaami

Mees tuleb kalalt ja ütleb naisele:
„Nii suurt püüki pole mul kunagi olnud!“
„Aga sul on ju käes ainult vana saabas?“
„Seda küll, aga number nelikümmend kuus!“
*
Kalamees jääb linna vahel armukesega jalutades naisele vahele.
„Lähed kalale või?“ küsib naine.
„Miks sa nii arvad?“

Artikkel jätkub pärast reklaami

„No aga kuhu mujale selle mõrraga ikka minna on?“
*
Kaks päeva peale paadiostu saavad naabrid tal tänaval kokku.
„Kuule, ega sa ei tea, miks Petsi naine eile nii hullusti karjus?“
„Ah, Peeter ei tahtnud öelda, kuhu ta oma raha pani.“
„Aga miks naine siis täna veel kõvemat lamenti lõi?“
„Ju Peeter ütles, kuhu...“
*

Artikkel jätkub pärast reklaami

Keset merd saarekesel asub majakas, kus elab majakavaht. Sügis, väljas pime ja kõle, merel keskmine torm ning keset seda tormi väike paadike. Paadikeses aerutab elu eest postiljon, kes viib majakavahile kirja.
Lõpuks jõuab paat saare randa. Paadist astub välja postiljon, läbimärg ja vihane. Ta läheb majaka juurde, hakkab jalgadega ust taguma ja karjub: „Kuule sina, litapoeg, tule välja, ma tõin sulle kirja!“
Viie minuti pärast avaneb üks ja majakavaht astub välja. Postiljon kukub karjuma, et elavad siin igasugu lollpead, tema peab merel aerutama, oma elu ohtu seadma ja kõige lõpuks oota veel ukse taga kah!
„On nüüd kõik või?“ küsib majakavaht rahulikult, kui postiljoni suurem ägedusehoog on mööda saanud.
„Noh, enam-vähem!“ vastab too.
„Tead, sa võta üldiselt vaiksemalt ja ära nii palju karju, muidu ma tellin endale ajalehe!“ ütleb majakavaht seepeale.

Seotud lood

Tagasi Kalastaja esilehele