Anekdoote kaladest ja kalameestest

Kaks meest istuvad jõe ääres ja õngitsevad. Järsku üks teatab, et tal on hirmus häda ja peab korraks põõsa taga ära käima. Mõeldud, tehtud. Veidi aja pärast on ta tagasi, arusaamatu nägu peas, ja tema kõrval seisab väike, umbes poolemeetrine mehike, kellel on peas kroon ja seljas kuninga riided. Teine mees ajab silmad imestusest punni.

„Kust said?“

„Põõsa taga on džinn. Täidab soove.“

Kolm kalameest võtavad jõekaldal viina ja tekib vaidlus, mis on kõige kiirem.

Esimene vennike: teate poisid, ma arvan, et kõige kiirem asi on sõna – ütled ja ongi juba kõigile kohe kuulda.

Teine tegelane arvab, et ei ole, et laelamp kõige kiirem - lülitad ja juba tuba valge.

Kolmas mees sügab nati ja kostab, et loll jutt puha. Kõige kiirem asi on kõhulahtisus. Mul eile oli – ei jõudnud midagi öelda, ega peldikulampi lülitada, kui juba tuli.

*

Noor kalur kurdab sõbrale: „Mul oli kõik, mida üks mees võib tahta – uhke mootorpaat, ilus ja rikas kallim, vägev elamine. Ja siis ühel päeval leidis naine mu üles.“

*

Mehed istuvad kaldal, kala ei võta. Arutatakse maailma asju.

Üks küsib: „Tead, kumb köieots tuleb visata uppuvale poliitikule?“

„Mõlemad!“ vastab teine.

*

Noor kalamees vanale.

„Juba mitu korda olen kalal käinud, aga kala pole saanud.“

„Kannata veel paar kuud!“

„Ja siis?“

„Siis harjud ära!“

*

Mees tuleb rõõmsana kalalt koju.

„Mis, kas oli lausa nii hea võtmine?“ uurib naine.

„Lausa suurepärane! Havi, ahven, latikas ja kiisad!“

„No näita ette!“ nõuab naine.

Mees on veidi kohmetu.

„Seda, et... Havi, ee... hammustas lipsu läbi. Ahven sülitas ussi välja. Latikas... Vot see punnis lõpuni kõvasti vastu ja läks päris paadi juures ära. Aga kiisk – näe, siinsamas tikutopsis!“