Kalaradar, 48. nädal: meriforelli hooaeg käib täistuuridel, Pärnu ahven ja koha, Kasari luts, Narva jõgi

Kui inimesed mõtlevad võrgupüügile, seostavad nad seda tihtilugu suurte paatide ja sügava merega. Ent veetemperatuuri jahenedes on kala sageli hoopis rannas ning võrgud tasub püügile sättida madalasse vette.

Viimasest Kalastajas tehtud merikalantide ülevaatest on möödas mitu aastat ning vahepeal on turule tulnud mitmeid uusi ja väga huvitavaid meriforellilante. Uute lantide testimine on alati korralik väljakutse, kirjutab seitsme kodumaise landimeistri toodangut katsetanud Kevin Sepp.

Kui meriforell juhtub mingil põhjusel olema passiivne, kasuta tema püügiks raskuskorgi ja putukaga rakendust.

Sügisel võib jõe ääres kohata igasuguse varustuse ja teadmistepagasiga kalamehi, kes enda sõnul kõik koha peal väljas. Nende seas on kogenud kohapüüdjaid, kes suudavad kala saada ka sealt, kus ülejäänud seltskond mitu tundi ainsagi võtuta on pildunud, aga ka niisuguse varustuse ja püügitehnikaga spinningumehi, kellele on piltlikult öeldes punase värviga mütsi peale kirjutatud, et mina küll koha ei saa. Miks osa kalastajatest ilma kohata jääb? Mida nad valesti teevad? Kalastaja käis neile ja paljudele teistele küsimustele vastuseid otsimas päris kaugel, mitmesaja kilomeetri taga Soome lääneranniku jõgedel. Lugu ilmus esmakordselt Kalastajas nr 58.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.