Kui meri koosneb puhtast õllest, pole põit tühjendada kusagile.
Anekdoote kaladest ja kalameestest
Psühhiaatriahaigla vaiksete hullude osakonna puhkenurgas seisab üks mees akvaariumi ees, milles ujub kuldkalake. Mees on kaks kätt kokku pannud ja palvetab härdalt akvaariumi poole:„Pai kuldkalake, anna mulle auto, korter, palju raha ja kena neiu. Miks juba ei ole? Koonerdama hakkasid?“
Patsienti märkab piki koridori tulev arst.
„Palun teid, patsient, et te kuldkalakese rahule jätaksite. Näete ju isegi, et ta ei oska rääkida.“
*
Kord olid kaks meest paadiga kalastamas. Äkitselt tõusis maru ja viis paadi kaugele avamerele. Varsti torm aga rauges ja peagi oli meri sile kui peegel. Ja siis, seitsmendal päeval, kui meestel oli janu ja nälg, tõmbasid nad veest mingi pudeli välja. Tegid selle lahti – pudelist ronis välja džinn ja ütles: „Noh, öelge oma soov!“
„Tahan, et oleks õlut merena,“ poetas üks kähku.
„Saab täidetud!“ ütles džinn ja kadus.
Mehed ootavad ja ootavad – õlut ei tule ega tule. Järsku märkavad – meri puha õlleks saanud!
Nüüd pahvatab teine mees: „No see oli sul küll kenasti välja mõeldud. Kuhu me nüüd kuseme, kas paati või?!“
*
Kaks kalameest on teel salajasele soojärvele linaskit püüdma. Ootamatult üks libiseb ja kukub laukasse. Tema kaaslane jookseb lähimasse külla abi järele. Seal öeldakse:
„No ega selle asjaga nüüd nii kiire ka ole! Kui sügavale teie sõber vajus?“
„Põlvini.“
„Seda enam pole põhjust kiirustada.“
Jaa, aga ta kukkus pea ees!“

Seotud lood

Tagasi Kalastaja esilehele