Imre Kivi: kaua seisnud kalast õiget asja ei saa!

(Naerab laialt ja laginal.) Eks ta vähe imelik on, jah. Ma ise küll ei näe, et ma oleks nende auhindade saamise nimel midagi väga teistmoodi teinud, kui ma igapäevaselt teen. Ju siis on minu tegevus silma jäänud.

Eks need kindlasti aitasid – tavaline inimene ju muidu teagi, millest ühe rannakaluri päev koosneb ja millist elu ta elab. Samas ma pean ütlema, et ma ei hakanud seda TikToki asja üldse mingi tagamõttega tegema – ühel hetkel see lihtsalt kuidagi tuli ja läks suureks juhuse tahtel. Inimesed hakkasid huvi tundma ja uurima ning siin ma nüüd siis olen.

Loomulikult teeb! Muidu kõik võtavad seda, et värske kala on leti peal, kuidagi iseenesestmõistetavana. Et küllap see kuskilt tuli. Aga kuidas kala tegelikult letile jõuab ja kui palju tööd ja vaeva selle taga on, jääb tavalise poekülastaja eest varjule. See, et inimesed ka kalanduse n-ö köögipoole vastu huvi tunnevad, on ainult positiivne.

Suure vaadatavuse teine pool on minu arvates kalaretseptid – ma üritan oma videotes näidata hästi lihtsaid, aga maitsvaid kalatoite. Tavaliselt teevad videotes süüa kõvad kokad, kelle toidud on nii keerulised, et nende kodus järgi tegemisega saavad hakkama ja viitsivad jännata vähesed. Mina üritan näidata, et kala saab valmistada ka väga lihtsate vahenditega ning tulemus jääb ikkagi maitsev. Paljud inimesed ilmselt ei tulegi üldse nii lihtsate nippide peale. Kala hõrku maitset ei pea tugevate maitseainetega tapma.

Võib-olla küll. Kaua seisnud kalast õiget asja ei saa. Kala peab olema värske, siis on tal olemas kõik maitsed, tekstuur ja välimus. Kui kala on juba korra läbi külmutatud, kõlbab see uuesti üles sulatatuna küll süüa, aga maitse ja tekstuur on hoopis teised kui värskel kalal. Iga kord, kui algab mingi uue kala hooaeg, üritan ma näidata, mida sellest kalast lihtsate vahenditega teha annab või kuidas teda süüa.

Mul on ka pood ja väike tootmine – eks see TikTok kuigi palju kliente ikka juurde on toonud. Kui ma mõnda toodet oma videotes näitan, on pärast seda nädal aega toote müügi kasv poes ikka märgatav. Inimesed käivad ja küsivad just seda, nii et osadel juhtudel toimivad minu videod reklaamina ning suurendavad läbimüüki küll. Samas ma pole seda reklaami aspekti kunagi omaette eesmärgiks seadnud.

Minul on olemas kaluri n-ö täisring. Ma valmistan ise püünised, püüan nendega kala kinni, väärindan selle oma tootmises ning müün lõpuks oma poes maha või saadan Tallinna. Seda ringi ma koos oma töötajatega ketran.

Ikka. Välisriikidest läheb kõige rohkem Soome, aga lisaks sellele veel ka Lätti ja Leetu. Midagi olen teinud isegi Poola.

Hiinas valmistatud võrgud ei kesta ega püüa nii hästi, sest nende tootmisel pole arvestatud oluliste piirkondlike nüanssidega. Lisaks on Hiina võrkudel probleemid vastupidavusega. Hobikalurina kaks korda aastas võrku lastes pole muidugi nii suurt vahet – kui sa muud asjad õigesti teed, saad midagi pannile ka Hiina võrguga. Kui sa aga oled kutseline kalur, siis muutuvad oluliseks hoopis teised momendid – sul on vaja tõsisemat tööriista ja veel parem, kui see tööriist on spetsiaalselt mingi koha ning sealsete püügiolude tarvis valmistatud. Mina valmistangi kõik püünised kaluri soovide ja nõudmiste järgi n-ö rätsepatööna. Sageli küsitakse minu käest, et kas mul mingit n-ö standardtoodet laost võtta pole, aga tõepoolest ei ole – lattu seisma ei tee ma ühtegi püünist.

Siiamarja inkubeerimise ja maimude merre asustamisega olen tänaseks tegelenud viis aastat. Kuna merisiig on kõrgelt hinnatud vääriskala, mida meie meres paraku väga palju ei ole, siis ma loodan, et minu tegevus on kohalikule siiavarule natukenegi abiks. Teadlased ütlevad, et kui siia asustamisega süstemaatiliselt tegeleda, võib märgatavat tulemust oodata umbes kümne aasta pärast. Samas kui meil hüljeste, kormoranide ja haigrute surve kalavarule aina suureneb, on võib-olla realistlik kasu nendest asustamistest hoopis see, et siiavaru ajas märkimisväärselt ei vähene.

Sellega on nii, et ühe tegevusega toetad mingil ajal teist, siis teisega kolmandat jne. See ongi munade eri korvides hoidmine. Kuna minule kogu see protsess ja kaluri elustiil meeldib, tuleb paratamatult kõigega tegeleda. Ega täna pole vist ühelgi elualal nii, et kogu aeg läheb hästi. Ikka on omad mõõnaperioodid. Hiiumaa eripäraks on sesoonsus – suvel ei jõua kaupa ette anda ja kliente ära teenindada, talvel aga on siin väga vaikne. Siis tuleb rohkem Tallinna poole vaadata. Täna ma müün sinna kõige rohkem värsket suitsukilu, mida suured tööstused enam ei valmista.

No täpselt, ja rõhk on sõnal „värske“. Kui siin oli pikalt tormipäevi, proovisin paar korda teha ka külmutatud kalast, aga loobusin sellest kohe. Maitsevahe on lihtsalt nii suur.

Kaluril on kogu aeg tegevust. Täna hommikul näiteks kühveldasime mitu tundi mudilat, mida on aastatega merre tekkinud järjest rohkem. Sel aastal on mudila osas toiminud väga suur plahvatus, sisuliselt iga päev tuleb püüniste tühjendamisega tegeleda. Mudil on teatavasti raske kala ja teda tuleb nii massiliselt peale, et kui päeva või paar vahele jätad, sureb ta lihtsalt mõrda ära ja oledki kalast ilma. See on füüsiliselt päris kurnav ja raske töö. Varem kevadel niisugust asja polnud – pärast soomkala tuli tuulehaug ja siis oli juba jaanipäev, nüüd aga püüame kõik mudilat.

Tuulehaug on nii maitsev kala, et temast saab kõik asjad ära teha. Teda võib praadida, kuivatada, suitsutada või marineerida ja igat moodi on väga hea. Hetkel, kui meil on siin veel tuulehaugihooaja algus, läheb kõige paremini värskelt suitsutatud tuulehaug. Kuivatatud kala hakkab paremini müüma siis, kui metsa all on mätas juba täitsa kuiv ning õllekraanid lahti keeratud.

Töö käib kogu aeg. Tuulehaug lõpeb jaanipäevaks, siis võtame mõrrad korraks merest välja, et nad täis ei kasvaks – jaanipäeva paiku pole eriti midagi püüda kah. Juulis läheb lahti hoogne lestapüük – turist tahab suvel ju ainult lesta, tema ei tea muudest kaladest midagi! Pärast lesta algab taas sügisene mõrrapüük, siis tuleb kalda äärest ahvenat, säinast, haugi, sekka ka punast jt kalu.

Lesta jääb iga aastaga aina vähemaks. Eks siin ole mitmeid põhjuseid, aga üks olulisemaid on minu arvates ümarmudil, kes on meie lestale otsene konkurent. Koos nad olla ei suuda – mudil sööb massiga lesta eest toidu ära.

Igal sammul. Kord on üks peal, siis jälle teine, aga niisugust aega, kus kumbki ei vaeva, vist eriti polegi. Kui kala parajasti kaldas pole, hoiavad hülged natukenegi eemale, aga tuulehaugiga tulevad nad nüüd muidugi taas kaldasse. Pärast tuulehaugi kaob hüljes korraks jälle ära, aga kormoranid on kohal sügiseni. Kui algab võrgupüük, hakkavad nad ka võrgust kala näppama ja võrke lõhkuma. Ega nendega lihtne ole.

Ma olen merel käinud juba aastakümneid ja seetõttu on mul üsna hea pilt sellest, kui palju oli hülgeid ja kormorane varem ja kui palju neid juurde on tekkinud. See vahe on ikka meeletu ning võimendub iga aastaga.

Ega ilma eurotoetuseta hülgepeletit osta – enamik mehi ei püüa terve hooaja jooksul sellise summa eest. Samas ilma hülgepeletita pole enam mõtet merele minna, näiteks kastmõrda ei saa üldse sisse panna, selle sööb hüljes täiesti tühjaks. Raammõrra puhul on abiks hülgekindlast materjalist mõrrakotid, kust ta kala kätte ei saa. Jändamist on selle peletiga muidugi palju – seade ise kaalub paarsada kilo, kuidagi tuleb see merre viia jne. Ei ole päris niisama, et viskad paati ja lähed paned paika.

Täna toetab Euroopa Liit hülgepeleti ostu 80 protsendi ulatuses, 20 pead panema ise. Aga isegi siis, kui ta on sul olemas, on temaga palju probleeme – nad kipuvad uppuma ja vett sisse võtma, otsad lähevad tormiga katki jne. See päris niimoodi ei ole, et käid raha välja, paned peleti merre ja kõik mured on hetkega murtud. Tuleb käia neid ka kontrollimas, sättimas ja hooldamas.

Mina hakkasin nüüd hülgepeleteid ise tegema, minu toote hind on 18 000 pluss käibemaks. See prototüüp on korralikult parve peale ankurdatav ning paadi järel veetav. Eelmisi tuli rannas paati ja merel paadist välja tõsta, see oli päris ropp töö.

Hetkel on kalavaru veel sellises seisus, et tasub püüda, aga konkurente kalale on palju ja mis kümne aasta pärast toimub, seda ei tea keegi. Teine suur probleem on see, et kogu aeg muudetakse seadusi. Kalanduses – nagu igal teisel elualal – on vaja teha investeeringuid ja need ei ole väikesed. Hülgepeletitest me just rääkisime, aga väga kalliks on läinud ka püünised ja mõrrad, lisaks paadid, tehnika jne. Kuna seaduseid kogu aeg muudetakse, on kaluritel suur ebakindlus tuleviku ees, just sellest vaatest, et puudub kindlus, et täna ostetud püünistega ka paari aasta pärast püüda saab ja tohib. Lisaks ei tea keegi, mis saab hüljeste ja kormoranidega, s.t kas nende arvukust võetakse reguleerida või mitte.