Kalaradar, 15. nädal 2025: ilmataat paiskas kaardid segamini, kuid ka koerailmaga saab mõnd veteiludust püüda

Kevadeti näeb veekogude ääres hästi palju ebaefektiivset õngitsemist, eriti just püügiriista valiku ja komplekteerituse osas. Järgnevalt teemegi juttu õngeritvadest ja sellest, kuidas teha eri oludesse sobivaim valik.

Esmakordselt tundmatule veekogule või ka uuele jõelõigule sattudes puutub iga kalastaja kokku küsimusega, kust otsida kala. Üks võimalus on minna lihtsama vastupanu teed, visata sööt ja rakendused esimeses meeldivas kohas sisse ja loota, et ehk midagi ikka näkkab. Teine variant on teha püügipaiga valimisel veidi eeltööd ning üritada seeläbi juhulikkuse ja õnne osa vähendada. Kevadistest siirdekaladest pakuvad kalameestele huvi peamiselt särg, vimb ja säinas ning nende otsimist me järgnevalt vaatlemegi.

Kalastaja esitas tuntud meriforelliküttidele ühe küsimuse: „Kui sa tohiksid merikapüügile kaasa võtta ainult kolm lanti, siis millised sa kaasa haaraksid ja miks?“ Loe siit, mida me teada saime.

Kevad on forellijõgede võsastunud kallastel ragistamiseks sobilik aeg – kopraaugud on kenasti näha, sääski ja muid tüütuid putukaid pole ja puudub ka suviselt lopsakas rinnuni ulatuv rohi. Samuti pole jõed jõudnud veel taimi täis kasvada, mistõttu saab mugavalt püüda pikemate visetega. Kevadeks on jõeforell jõudnud talvest ja kurnavast kudetrallist korralikult kosuda, võtab nii lanti kui lendõngeputukat vägagi isukalt ja hakkab ka korralikult vastu. Kalamees, kes sel ajal jõe ääres asju õigesti teeb, ei või üldiselt saakide üle nuriseda.

Autojuhi jaoks peab hea linnamaastur suutma enamat kui lihtsalt äge välja näha. See peab olema piisavalt kompaktne, et linnatänavatel manööverdada, hea stabiilsusega lumistel ja libedatel teedel, ruumikas pere igapäevaeluks ning piisavalt kaasaegne, et muuta iga sõit mugavamaks.