Sügisel käisin mitmeid kordi järjest puhtalt Active Targetiga haugi jahtimas ning sain ilusaid kalu ja palju. Kutsusin sõpra korduvalt kaasa, algul ta jällegi ei tahtnud, aga lõpuks andis alla ja otsustas ikkagi tulla. Mul oligi suur soov talle tõestada, et püük Live Sonariga on väga kaasahaarav ja kes selle ära proovib, hiljem enam muud ei taha.
Niisiis jõudsime hommikul järve äärde. Enne, kui püüdma hakata, tuleb muidugi kala üles otsida. Peab mainima, et haug on väga liikuv ja asub iga kord erinevas kohas. Mõnikord on nii, et ühel päeval on mingi ala peal suurem kogus haugi, järgmisel päeval aga võib terve see ala olla täiesti tühi. Seetõttu pole sellise püügi puhul plotterisse punkte eriti mõtet salvestada, kuna haug on kogu aeg liikumises.
Kala otsimiseks sõidan vöörimootoriga (minul on selleks Lowrance’i Ghost) veekogul ringi, keeran ühe käega spetsiaalse pöördjala küljes olevat Active Targeti andurit ning jälgin ekraani. Mugav on ka näiteks vöörimootorile mingi siht ette anda ja siis liigub ta ise mööda seda sihti – ei pea kogu aeg puldiga juhtima. Seda funktsiooni on mugav kasutada ka trollimiseks. Kui leian ala, kus kajalood hakkab järjest haugi näitama, alustan püüki. Kala otsimine võib mõnikord võtta mitu tundi, aga lõpuks tasub see end alati ära. Kaevus ei ole ju mõtet püüda, kui seal kala ei ole.
Kui olime umbes tunnikese ringi sõitnud, hakkas kaaslasel juba igav. Mis püük see selline on, et sõidad tund aega tühja ja ühtegi viset ei tee!? Rahustasin teda, et kui kala üles leiame, siis juba igav ei hakka. Mõne aja pärast hakkaski kajalood haugi näitama. Kui nägin kala, peatusin viivitamatult ja panin paadi ankrusse. Suunasin pöördjala täpselt kala poole ja näitasin sõbrale, millises suunas ja kui kaugele tuleks visata ning kui sügaval kala asub. Minul polnudki algselt plaanis püüda, pigem olin esialgu n-ö sihtija rollis. Mina leian kala ja näitan, kuhu visata, paariline aga teeb võimalikult täpse viske ja siis loodame üheskoos, et haug reageerib.
Esimene vise läks kalast mõned meetrid mööda. Kui lant haugist nii kaugelt möödub, siis enamasti ta ei reageeri. Mõnikord on haug sabaga landi poole ja ujub teises suunas, mõnikord aga ei viitsi lihtsalt liigutada. Välja arvatud muidugi juhul, kui juhtub olema selline päev, kus kala ongi väga aktiivne – siis ei valmista talle raskusi ka 10 meetrit saagi järele söösta. Tavaliselt õnnestub teha paar viset, enne kui haug minema ujub. Toda esimest haugi me kätte ei saanudki ja otsisime edasi.
Järgmisele haugile õnnestus sõbral lant juba täpsemalt ette visata. Peibutis liikus kalast umbes meetri jagu kõrgemal ja nägin, kuidas haug end landi poole keeras. Ütlesin sõbrale, et ole valmis. Kala hakkas vaikselt landile järgi ujuma, kõigepealt aeglaselt, siis aga tegi kiire sööstu. Jõudsin vaid öelda, et kohe võtab, aga juba sõber haakiski. Peagi siputas kahvas ilus kolmekilone haug ning sõbra nägu oli laia naeru täis. Adrenaliin oli laes – lähme otsime kohe uue kala!
Saime ainult natuke maad sõita, kui järgmine haug 25 meetri kaugusel paadist ekraanile ilmus. Paat ankrusse, sõbrale siht, lant lendas vette ja juba sõber piiluski üle õla kajaloodi, et kas sai kalale pihta või mitte. Lant jõudis vaid natuke vajuda, kui haug tegi 5-meetrise sööstu ning olles oma silmaga kajaloodi ekraanilt võtu momendi ära näinud, väsitas kaaslane hetk hiljem järjekordset kala. Selle püügi puhul on kõige tähtsam, et ei hakataks automaatselt kajaloodi pildi peale haakima, vaid alles siis, kui võtt käega tunda on, muidu võid haakida liiga vara või lööb haug landist mööda.
Nii me siis ringi sõitsime ja kala jahtisime. Tol päeval juhtusid haugid olema üsna koostööaltid. Kui kala on aktiivne, reageerivad minu kogemuste põhjal landile umbes pooled haugid ja nendest omakorda pooled võtavad landi ka ära. Osad ei jää muidugi otsa. Veidi kehvemal päeval reageerib landile kümnest haugist üks või kaks. Eriti kehval päeval ujub kümnest kalast üks landile järgi, aga ära ei võta. Teised ei tee lantidest väljagi.