Anekdoote kaladest ja kalameestest

Emmaste noor õppind meremees jäi omadega vahele, kui ta esimest korda kalalaeval kaugsõitu sõitis ja kapten tal esimest korda keset ookeani käskis laeva asukoha kindlaks määrata.

Noormees jändas ja rehkendas tükk aega. Tõi isegi n-ö päikese maha ning teatas viimaks kaptenile laeva asukoha pikkus- ja laiuskraadid. Selle peale käratas kapten:

„Kõik see meeskond, mütsid maha! Siin on mees, kes tegi kindlaks, et just praegu me sõidame Londoni peakiriku uksest sisse!“

*

Istub rebane ja sööb kala. Ligineb hunt.

„Rebane, kust kala said?“

„Püüdsin.“

„Aga kuidas?“

„Läksin järve äärde, lasin saba vette ja kala haaras sellest kinni!“

„Päris hea idee,“ mõtles hunt, tõmbas rebasel raksuga saba tagant ära ja seadis sammud järve suunas.

*

Saare kalur naabrile.

„Kuule, naabrimees! Moole räägiti, et sa pidada mo naise juures käima, kui ma merel olen. See asi äi meeldi moole sugugid!“

„Söune asi öienda oma naisega ise. Taale meeldib, soole äi meeldi...“

Mees tuleb Norra kalareisilt kokkulepitust kaks päeva varem tagasi. Astub tuppa ja rebib esimese asjana lahti kapiukse, aga seal on ainult riided. Vaatab voodi alla – ei kedagi. Ka vannitoas ja rõdul pole hingelistki.

Siis võtab mees kotist viinapudeli, valab klaasi täis ja sõnab nukralt naisele:

„Eh, naisuke... Vanaks hakkad jääma!“

*

Varahommik.

Üks noortest meestest, käinud meres suplemas, teeb rannaliival kätekõverdusi.

Mööda läheb vanamees, võrgud õlel. Vaatab ja imestab:

„Njaa.... Päike kõrges taevas! Tüdruk läinud! Aga sina ikka veel koogutad ja koogutad...“