Anekdoote kaladest ja kalameestest

„Issi, milline on kõige suurem kala, mille sa oma elus kätte oled saanud?“ tahab kirgliku kalamehe poeg teada.

„Küsi seda emalt. Ma olen ära unustanud, mida ma talle rääkisin.“

*

*

Kaks sõbrannat istuvad ja ajavad juttu. Nende mehed vestlevad natuke eemal väljaspool kuuldekaugust. Üks meestest räägib parasjagu hasartselt kalapüügist ja žestikuleerib vastavalt. Kalamehe naise sõbranna küsib:

„Kuule, ütle, mille suurust su mees praegu näitab?“

„Kui see on tema viimati püütud kala suurus, siis on seda liiga palju. Aga kui see on tolle kalakaitseinspektori riista suurus, kellega mul tuli nende õnnetute kilude pärast asjad ära klaarida, siis on see tõele vägagi lähedal.“

*

Detsembrikuine Peipsi.

„Kuidas eristada tõelist jääsuplejat asjaarmastajast?“

„Tõeline jääsupleja ujub alasti.“

„Aga need, kes ujuvad riietega – kas nemad on asjaarmastajad?“

„Ei, need on kalamehed!“

*

Mees püüab jõe ääres kala. Tuleb noor naine, võtab end riidest lahti ja ainsaks kehakatteks vaid intiimpiirkonda kattev vääriskividest ja läikivast metallist ehe, läheb ujuma.

Kalamees hüüab talle: „Hei, teie seal! Pange ikka püksid jalga, haug tuleb täna hästi läikiva peale!“

*

Vana karu õpetab noort:

„Forellikütile tuleb kallale karata nii, et ta jõuaks sind näha ja reageerida!“

„Aga miks?“ imestab noor karu.

„Siis on pärast liha maitsvam – kogu s*tt on välja tulnud!“

*

Mees on päev läbi järvel kalastanud, aga ei saa midagi. Sõuab õhtu saabudes nukralt kalda poole, äkki vaatab – võrgujada läheb. Vaatab paremale, vaatab vasakule, vaikus, ja otsustab võrke „kontrollida“. Aga seal kala nagu murdu, korraga pool paati täis.

Kui jõuab kaldale, on seal vastas võrgu omanik püssiga.

„Vedas sul,“ ütleb kalur.

„Vedas jah,“ särab harrastaja.

„Ei,“ vastab kalur ja murrab püssi pooleks. „Püssil oli tõrge!“

*

„Poisikesena ei valetanud ma kunagi,“ manitseb vana kalamees poega.

„Aga millal sa siis alustasid?“ küsib poiss.