Karbipüüki rohtunud aladelt ei maksa peljata

Kes kalapüügiga vähegi on tegelenud, see teab, kui kiiresti võib muutuda ilm ja koos sellega ka kalade aktiivsus. Palavatel päevadel võime tihti näha, kuidas kalad vahetult veepinna all rahulikult ringi ujuvad. Näeme neid tumedaid kogusid küll enda püügipaigal tiirutamas, kuid tõdeme, et mingil põhjusel nad söödaplatsilt sööta ei võta. Lausa paksu masendust tekitab see, et me ei saa sinna mitte midagi parata. Samas jälle päevadel, kui on pilvine ja puhub tuul ning meile tundub, et tingimused karbipüügiks on ideaalsed, on kalad, nagu kiuste, kusagile mujale ujunud ega ilmuta end mitu päeva.

Boilid konksusöödana on levinud peamiselt karbipüüdjate seas, kuid vahel kasutavad neid ka nt topsiõngega kalastajad. Välja töötatud möödunud sajandi 1970ndatel inglaste poolt, on tegemist efektiivse ja omanäolise konksusöödaga. Söödatootjate ja ka kalastajate seas on boilide kohta liikvel palju erinevaid müüte, mida ei saa üks-üheselt võtta. Alljärgnevalt vaatleme neist mõningaid.

Meetri kaugusel õngekorgist kerkib veepinnale hulk pisikesi mulle. Kümme sekundit hiljem tõuseb peegelsileda järvekese pinnale veel üks mullikeste kogum. Nüüd on need vaid paarikümne sentimeetri kaugusel sinu korgist. Hetke pärast hakkab ujuk pisitasa vasakule liikuma. Jääb siis seisma, tõuseb õige pisut ülespoole ning väriseb jupike aega. Ja vajub siis vaikselt, otsekui aegluubis, vee alla.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.