Kas kalad põevad vähki?

Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede n-ö hulluks läinud rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja tervete organite tööd ning võivad kokkuvõttes lõppeda terve organismi surmaga.

Vähk on väga mitmepalgeline haigus, millele efektiivse ravi leidmisega tegelevad teadlased üle kogu maailma, ent millele tõenäoliselt ühest ravi ei leidugi – ikka sellesama mitmepalgelisuse pärast. Kasvaja teke võib olla põhjustatud väga paljudest ümbritsevast keskkonnast pärinevatest mõjuteguritest (toksilised ained, valgusreostus, ravimid, eluviis jm), juhuslikest ja pärilikest geneetilistest vigadest ja mutatsioonidest ning ka kokkupuutest nakkavate viirustega (jah, on olemas ka nakkav vähk – tuntuim näide on inimese puhul papilloomviiruse poolt põhjustatud emakakaelavähk). Vähirakud liiguvad sageli mööda organismi ringi ja neid asukohti, kus kasvaja võib arenema hakata, on lõputult. Vähirakkudel on kasvaja sees erinevad ülesanded, nad isegi konkureerivad omavahel, nii et vähki kirjeldatakse ka parasiitorganismi analoogiat kasutades. See, kas mingisuguse kasvaja tulemusena lõpuks elusorganism sureb või mitte, sõltub kasvaja suurusest, invasiivsusest ja paljudest kõrvalistest mõjuteguritest.

Kõige eelpoolnimetatuga peavad silmitsi seisma ka kalad. Nagu inimestel, nii on ka kaladel terve hulk rakusiseseid kaitsemehhanisme – kui DNA-s näiteks veereostuse tulemusena mingi ohtlik mutatsioon tekib, asuvad need molekulide kaitsjad tööle ja püüavad viga parandada. Mida reostunum on vesi (ja kõik need teised eelnimetatud mõjurid siia juurde), seda tihedamini võimalikke mutatsioone tekib ja seda tõenäolisem on, et mõnda neist ei suudetagi parandada.

Nii käibki Tartu Ülikoolis töö selle kallal, et panna merereostus ja vähi teke ühte võrrandisse koos evolutsiooniliste kohastumustega ning uurida, kas äkki Läänemere ja Põhjamere kaladel on pika aja jooksul reostunud merevees elades tekkinud mõni eriti kaval rakusisene mehhanism organismi vähi eest kaitsmiseks.

Teada on, et tugevate stressorite mõju all elades võib isegi paarikümne põlvkonna jooksul toimuda äärmiselt kiireid evolutsioonilisi kohastumusi. Näiteks on Läänemere avaveelestade alampopulatsioonid kohastunud eri piirkondadele omase vee soolsusega, et koetud marjaterad ujuksid ikka parasjagu põhja kohal ega mattuks setetesse. Teada on ka juhtum Ameerika Ühendriikidest, kus pisikesed kalad, fundulused, suutsid kohastuda keemiatehase poolt reostatud jõe toksilise veega ja vältida maksakahjustusi, mis tavapäraselt sellises olukorras peaksid tekkima.

Huvitava hüpoteesina võisid funduluste kaitsemehhanismi tekitanud geenid pärineda just harrastuskalameeste poolt sisse toodud elussöödakaladest. Täpsemalt kasutavad selle reostunud Galveston Bay piirkonna kalamehed funduluse Mehhikos levinud sugulasliiki püügil elussöödana ja tõenäoliselt pärines kaitsemehhanismi soosiv geen just neilt kaladelt. Kuna ka Läänemeri on aegade jooksul saanud võõrliikide näol lisandusi paljudest maailma osadest, võib selline geenitriiv olla toimunud ka mõnede siinsete kalade puhul.

Nii uuritakse Tartu Ülikoolis Läänemere ja Põhjamere lestasid, nii meile kodust jõelesta (Platichthys spp.) kui Põhjameres levinud soomuslesta (Limanda sp.), kellest on just viimasel ajal eriti tihti (kuni 30% uuritud kaladest) leitud naha- ja maksakasvajaid. Eestlaste jaoks positiivse infona võib öelda, et kõige vähem leidub kasvajaid just Läänemeres elavatel jõelestadel ning kõige rohkem Põhjamere soomuslestadel, kes asustavad suurte Lääne-Euroopa jõgede suudmealasid ning Põhjamere arvukaid merre ehitatud nafta- ja gaasipuurtornide ümbruse piirkondi.

Uuringu käigus läbi viidavad laborianalüüsid peaksid andma infot kõigepealt selle kohta, kuidas merereostus vähi tekkele kaasa aitab, s.t mis täpselt nendes kasvajaga maksa rakkudes toimub, millised geenid on kaasatud, millised kaitsemehhanismid töötavad või alt veavad. Kes teab, ehk leidub kaladel mõni eriti tõhus viis vähiohuga hakkama saamiseks, mida oleks võimalik üle kanda ka inimestele. Samuti analüüsitakse täpsemalt neid toksilisi aineid, millega kalad igapäevaselt kokku puutuvad ning uuritakse, kui edukad on kalad mürgiste ainete kehast väljutamisel. Lõpuks hinnatakse ka seda, kui efektiivselt töötab kalade immuunsüsteem. Kokkuvõttes saavad kalad päris korraliku tervisliku analüüsi osaliseks.

Töö fookus on suunatud eeskätt toksiliste ainete mõjule. Teada on, et Läänemeri ja Põhjameri on maailma ühed kõige reostunumad mered ning teada on ka see, et toksilistel ainetel on oluline mõju vähi tekkele. Tõsi, keegi ei tea täpselt, mil määral see mõju realiseerub. See on sarnane näiteks suitsetajate kopsuvähiga – suitsetajatel esineb seda sagedamini kui mittesuitsetajatel, kuid kõigest hoolimata on terve hulk elupõliseid suitsumehi, kes haigusest pääsevad. Kui inimestel on selleks tundlikuks piirkonnaks kopsud, mis igapäevaselt keskkonnamürkidega (õhureostusega) kontaktis on, siis kaladel on selleks lõpused. Toksilised ained sisenevad läbi õhukeste rakumembraanide vereringesse, kantakse üle kogu keha laiali ning lõpuks kogunevad need rasvarikastesse kudedesse. Nii ongi levinuimateks kaladel kirjeldatud vähitüüpideks maksa- ja nahavähk, aga kahjulikke kasvajaid on leitud ka neerudest, sooltorust, gonaadidest, sapijuhast ja isegi verest.

Kalameest ennast kalade vähk oluliselt ei mõjuta (isegi mitte see nakkav vähk) – kui, siis vaid kalade heaolust hoolimise seisukohast. Kui püütud kalal leidub maksakasvaja, ei tähenda see, et tolle kala liha süüa ei võiks. Norra merest tabatud turskade maksasid praadides aga viskaks mina puht esteetilisest huvist enne maksa tükeldamist siiski sinna pilgu peale. Üleskutsena oleks huvitav teada, kui tihti Eesti kalastajad oma saaki puhastades näiteks maksakasvajatele peale on sattunud. Oleks tore, kui kasvõi seda artiklit lugenuna järgmine kord oma kalasaagile uuriva pilgu peale heidate ja nähtud kasvajatest tehtud pildi toimetusse saadate. See oleks teadlastele oluline info.