Kas kalad põevad vähki?

Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede n-ö hulluks läinud rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja tervete organite tööd ning võivad kokkuvõttes lõppeda terve organismi surmaga.

Vähk on väga mitmepalgeline haigus, millele efektiivse ravi leidmisega tegelevad teadlased üle kogu maailma, ent millele tõenäoliselt ühest ravi ei leidugi – ikka sellesama mitmepalgelisuse pärast. Kasvaja teke võib olla põhjustatud väga paljudest ümbritsevast keskkonnast pärinevatest mõjuteguritest (toksilised ained, valgusreostus, ravimid, eluviis jm), juhuslikest ja pärilikest geneetilistest vigadest ja mutatsioonidest ning ka kokkupuutest nakkavate viirustega (jah, on olemas ka nakkav vähk – tuntuim näide on inimese puhul papilloomviiruse poolt põhjustatud emakakaelavähk). Vähirakud liiguvad sageli mööda organismi ringi ja neid asukohti, kus kasvaja võib arenema hakata, on lõputult. Vähirakkudel on kasvaja sees erinevad ülesanded, nad isegi konkureerivad omavahel, nii et vähki kirjeldatakse ka parasiitorganismi analoogiat kasutades. See, kas mingisuguse kasvaja tulemusena lõpuks elusorganism sureb või mitte, sõltub kasvaja suurusest, invasiivsusest ja paljudest kõrvalistest mõjuteguritest.

Kõige eelpoolnimetatuga peavad silmitsi seisma ka kalad. Nagu inimestel, nii on ka kaladel terve hulk rakusiseseid kaitsemehhanisme – kui DNA-s näiteks veereostuse tulemusena mingi ohtlik mutatsioon tekib, asuvad need molekulide kaitsjad tööle ja püüavad viga parandada. Mida reostunum on vesi (ja kõik need teised eelnimetatud mõjurid siia juurde), seda tihedamini võimalikke mutatsioone tekib ja seda tõenäolisem on, et mõnda neist ei suudetagi parandada.