Eri kalaliikide ristandid – looduse vingerpussid ja inimeste aretustöö

Olgugi et omavahel eluvõimelisi järglasi andvaid liike on palju, on need järeltulijad siiski valdavalt sigimisvõimetud. Nii ei suuda muulad omavahel järglasi anda ning lõhe ja jõeforelli kasvanduste ristandeid tuleb samuti pidevalt lõhedest ja jõeforellidest uuesti „toota“. Omal ajal oli see aga oluliseks meetodiks, disainimaks inimese poolt endale sobivate tunnustega hübriidliike – olgu eesmärgiks siis suurem haiguskindlus, kiirem kasv, esinduslikum välimus või midagi muud. Praeguseks on selliste pigem tülikate kaladisainimise tehnoloogiate kõrvale ilmunud uued ja kaasaegsemad. Hüdriidide ja erinevate liigisiseste kalatõugude kõrvale on hakatud endale sobilike tunnustega kalu disainima hoopistükkis molekulaarsete meetoditega. See tähendab, et luuakse geenmuundatud organisme (GMO), mis vastavad täpselt kasvataja ootustele – näiteks suurendatud Omega-3 rasvhappe sisaldusega karpkalaliin jmt. Sisu on kõigil kalaaretuse tehnoloogiatel aga sama: olgu tegemist eri liikide paaritamise, tõugude aretamise või GMO-dega – kokkuvõttes toimub ikkagi geenide valik, mille läbi luuakse uute omadustega kala täpselt nii, nagu inimene soovib.