Albert Ivask (1906–1995) oli Võrumaa tuntumaid kalaspordi organiseerijaid ja propageerijaid sõjajärgsel ajal. Lisaks sellele on ta meie kalastusajalukku läinud oma arvukate ladusa sulejooksuga kalamehejuttude kirjutamise ning vedruõnge konstrueerimisega.
Albert Ivask sündis Suur-Taevaskoja kalju lähedal Koiola vallas Mammastel, omandas hariduse 1921–1926 Võru Õpetajate Seminaris, mille joonistusõpetajaks oli teine kalamees, kunstnik Jaan Vahtra. Seejärel töötas Ivask algkooliõpetaja ja -juhatajana. Aastail 1941–1942 oli ta poliitilises vangistuses, seejärel aga töötas haridusosakonna juhataja ja õhtukooli direktorina. Sõjajärgsel ajal oli ta ühtlasi Eesti Looduskaitseseltsi Võru osakonna juhataja, Võru kalandus- ja jahindusklubi esimees ning jõudis juhatada ka Adiste, Mooste ja Põlva laulukoore.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Bernhard Bernstein (1901–1941) oli esimese Eesti Vabariigi ajal tuntuim, ilmselt ka ainus omamaine kalaspordivarustuse tootja.
Märt Laarman (1896–1979) oli Eesti kunstimaailmas juhtivamaid graafikuid. Sõjajärgsete kalasportlaste hulgas aga oli ta tuntud kui fanaatiliselt andunud lendõngeentusiast.
Alustanud oma kalasportlikku tegevust noore poisina ahtakestel Ahja jõe ülemjooksu lisaojadel lepamaimuga forelli püüdes, jõudis Rudolf Sirge Tallinnasse kolides Põhja-Eesti lõhe- ja vimmajõgedeni. Ritva sai vibutatud ka Soomes ja Karjalas.
Kunstnik Jaan Vahtra (1882–1947) on Eesti vanema põlve tuntumaid uuendusmeelseid kunstnikke ja teoreetikuid ning kirjanikke, kes sai sõjaeelses Eestis samavõrd tuntuks ka kalasportlasena.
Uue põlvkonna andur näitab kala asukohta veekogus umbes sama moodi nagu arst vaatab ultraheliaparaadiga sinu kõhtu.