Veteröövel haug püüab kinni haiged, nõrgad ja vigastatud kalad
Ülehomme lõpeb haugipüügi keeluaeg meres, Võrtsjärves ja siseveekogudes ning 6. maist tohib haugi püüda ka Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves. Seetõttu on paslik heita pilk haugi eluringile ning tema suhetele inimesega.
Haug (lad Esox lucius L.), tuntud veel ka kui havi, aavi, avi, purikas, purik, on Eesti vetes luukalade klassi pärisluuste alamklassi kuuluva lõheliste seltsi hauglaste sugukonna ainsaks esindajaks.
Kalade mälu ja õppimisvõime kohta liigub mitmeid müüte. Tõsi, konksu otsast pääsenud haug võib pikemalt mõtlemata järgmise heitega uuesti landi otsa jääda. Samas mäletavad lõhilased, aga ka nt latikas suurepäraselt sadade kilomeetrite kaugusel asuvaid kudealasid ja teed nendeni. Kas ühed kalaliigid on targemad kui teised? Kalade õppimisvõimet on akvaariumikatsete käigus piisavalt uuritud ja nii mõndagi ka teada saadud.
Selleks, et saada suuri ja väga suuri hauge, pole sugugi tarvis otsida salajärvi – asi pole veekogus, vaid püügivahendis. Suur kala tahab suurt lanti, selle viskamiseks aga on vaja spetsvarustust.
Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.