Kas Sven Martoja tabas viimaste aastate suurima jõeforelli?

Aina enamate forellipüüdjate landikarpidesse on ilmunud peibutis, mille juured on lendõngenduses ning mis on veest toonud arvukalt suuri täpilisi – liits (ingl k leech, soome k liitsi). Liitsidest, nende sidumisest, sobivast varustusest ning kalapüügi nüanssidest liitsidega – peamiselt forellipüügi võtmes – järgnevas loos juttu tulebki.

Kevad on forellijõgede võsastunud kallastel ragistamiseks sobilik aeg – kopraaugud on kenasti näha, sääski ja muid tüütuid putukaid pole ja puudub ka suviselt lopsakas rinnuni ulatuv rohi. Samuti pole jõed jõudnud veel taimi täis kasvada, mistõttu saab mugavalt püüda pikemate visetega. Kevadeks on jõeforell jõudnud talvest ja kurnavast kudetrallist korralikult kosuda, võtab nii lanti kui lendõngeputukat vägagi isukalt ja hakkab ka korralikult vastu. Kalamees, kes sel ajal jõe ääres asju õigesti teeb, ei või üldiselt saakide üle nuriseda.

Forellipiirkonna jõgedele väljastatud kalastuskaartide püügiaruannete põhjal on jõeforellide saagikus viimase kuue aastaga kukkunud kuni viis korda. Sealjuures on huvitav, et langustrend ei puuduta vaid paari jõge, vaid on kõigil üsna sarnane. Forellipüüdjate sõnul ei puuduta saakide vähenemine aga üksnes kalastuskaardiga jõgesid, vaid ka enamikke ülejäänuid.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.