Anekdoodid kaladest ja kalameestest

Tumm läheb kalale ja saab kätte kuldkala.

Nüüd on tal suur liivakell, pirakad rinnad ja suusad koos keppidega.

Poiss tuleb kooli korralikult paistes huulega. Õpetaja uurib, et mis juhtus.

„Ah, käisin isaga eile õhtul kalal ja herilane istus mu huulele,“ vastab poiss.

„Ja nõelas?“

„Ei jõudnud. Isa tappis ta kohe aeruga!“

Politseiteateid raadio hommikuprogrammist.

„Öösel tungisid vargad akna kaudu kauplusse Konks. Otsustades selle järgi, mida nad kaasa viisid, kavatsevad nad püüda latikat.“

Kala ei võta. Mehed istuvad ja võtavad viina.

„Tead, tänapäeval valmistatakse sellist klaasi, et läbi selle vaadates tundub kõik kaunis, isegi su oma naine.“

„Sellist klaasi ma tean. Seda tuleb ainult järjest täis valada.“

Mees sätib õhtul kalale ja seob viinapudeli traadiga õngeritva külge. Naine juhtub seda pealt nägema.

„Milleks see? Et viin maha ei ununeks?“ uurib ta.

„Vastupidi – et ritv maha ei ununeks!“ vastab mees.

Isa on pojaga kalal. Ta sätib parajasti asju paika, kui poeg teatab, et tal on kakahäda.

„Kuule, me oleme ju looduses. Siin võid häda teha kuhu tahad,“ ütleb isa.

Poiss lähebki. Isa ajab ussid konksudele ja viskab õnged vette. Lõpuks tuleb poiss tagasi.

„Noh, kõik korras? Käisid metsa all ja said tehtud?“ uurib isa.

„Ei, autosse kakasin. Seal polnud sääski.“

Lõhekütt taarub läbi tundra jõe poole, kogu elamine ja nädala söök seljakotis. Kott on roppraske, jalad värisevad. Lõpuks viskab ta rampväsinuna koorma seljast, vajub ise sinna otsa ja kirub:

„Kui nüüd surm tuleks ja aitaks...“

Seal seisabki Surm tema ees.

„Sa kutsusid mind?“

„Jah, ole hea, aita see kott mulle nüüd uuesti selga!“

Vanad kalamehed teavad: ära oota, et keegi sind õnnelikuks teeb, vala endale ise välja.