Kaasaegse kalastuspaadi ülesehitusest ja komplekteeritusest

Pean kohe hoiatama, et lugejal võib jääda mulje, et paljud tehnilised nüansid, elektroonika hulk ja nõuded paadile on ülepaisutatud. See ei ole nii, sest me tegeleme aktiivselt kalaspordiga ning osaleme selle paadiga nii Eesti-sisestel kui ka maailmameistrivõistlustel. Spordis loeb iga pisiasi ja iga sekund on arvel. Selleks, et võistelda maailma paremikuga, ning konkurentsis püsida, peab olema tasemel nii püügioskuste poolest kui tehniliselt. Paat peab olema nii komplekteeritud ja üles ehitatud, et me kulutaks minimaalselt aega kõrvalistele tegevustele ja et kõik süsteemid oleksid võimalikult töökindlad. Siiski saavad siit midagi kõrva taha panna ka tavalised kalamehed, just selles mõttes, et mida ja kuidas oma paadi juures paremaks teha. Järgnevas keskendungi põhiliselt just lisavarustusele ja seadmetele, mitte aga paadi kerele ja mootorile, mis vääriksid omaette kirjatükki.

Üks tähtsamaid lisaseadmeid, mis lisab kõige rohkem püügimugavust, on muidugi GPS-i funktsiooniga vöörimootor. Ankru kangutamisega sai vanasti tegeletud küll ja veel, kui aga oled korra vöörimootorit proovinud, siis ankrut enam näha ei taha. Vöörimootoriga saab vaiksel kiirusel ringi liikuda (sõltuval paadist ja mootorist tavaliselt kuni 5–6 km/h), aga selle abil saab paadi ka ankrusse panna. Vajutad lihtsalt nuppu ja vöörimootor hoiab paati GPS-i järgi paigal.

Varem oli mul paadil Motorguide’i vöörimootor, aga viimased kolm või neli hooaega olen kasutanud uue põlvkonna Lowrance Ghosti vöörimootorit, mis on end väga heast küljest näidanud. Motorguide’i suurim mure oli (tegelikult on tänaseni) see, et seda peab pidevalt kalibreerima, samuti kipub ta juhtme ümber mootori pea mähkima ning selle lõpuks ka katki tõmbama. Probleem on selles, et ta ei ole piisavalt nutikas, et aru saada, mitu tiiru ta ümber oma telje juba teinud on. Ghost on aga mind kõik need aastad väga truult teeninud ja selle aja sees pole kordagi juhtunud, et ta läheks n-ö lolliks või ei toimiks nii nagu vaja. Ainult määrida on vaja tihedamalt.

Kajaloodidele ja vöörimootorile soovitaksin tänapäeval LiFePo4 (nn liitium-) akusid. Nende eelis on see, et nad on kuni kolm korda kergemad ning kestavad palju kauem kui tavalised pliiakud, samuti kannatavad nad rohkem laadimistsükleid. Tänapäeval on juba saada suhteliselt mõistliku hinnaga lihtsamaid Hiina liitiumakusid. Liitiumakude puhul peab arvestama sellega, et neid ei tohi laadida miinuskraadidega ning lisaks on vaja spetsiaalselt liitiumakudele mõeldud laadijat. Kui on plaanis kalal käia ka külmal ajal ja paati hoitakse seejuures väljas, läheb vaja soojendusega LiFePo4 akusid – neid on saada näiteks tootjal nimega Mastervolt. Tõenäoliselt on Euroopa tootjate kvaliteet ka parem kui odavatel Hiina akudel, aga eks igaüks valib vastavalt oma eelarvele.

Akude puhul tuleks veel mõelda sellele, kuidas neid laadida. Kaldavoolu jaoks on mõistlik kõik vajalikud laadijad juba sisse ehitada ja ühendada nad kõik ühe pistikupesa külge, siis ei pea kodus iga aku külge laadijaid ühendama või akusid tuppa viima. Minul on üks pistik, mida ühendan garaažis 220V võrku ning see laeb korraga kõiki akusid, mis on väga mugav. Väga häid merekindlaid pistikupesasid ja kaableid pakub jällegi Mastervolt, lisaks ka üleminekuid sadamavoolu jaoks (sadamates ei ole pistikupesad tihti samasugused nagu kodus). Eelistama peaks kvaliteetsemaid ja vähemalt pritsmekindlaid laadijaid, sest paadis on niiske, lisaks raputab laines sõitmine kogu paadi sisemust väga korralikult. Igasugune laadija ei pea sellistes oludes lihtsalt vastu – minul on päris mitmed soodsamad laadijad ühe hooajaga rivist välja läinud. Kui reisile või võistlustele lähen, võtan igaks juhuks kaasa veel ühe varulaadija.

Eraldi teema on akude laadimine vee peal päramootori generaatorist. Selleks, et tõsta paadi autonoomsust ning et saaks vajadusel ka mitu päeva püüda ilma vahepeal laadimata, saab alusele paigaldada ka DC-DC laadijad, mida toidab päramootori generaator. Minul on süsteem tehtud nii, et generaator laeb kõigepealt käivitusakut ja kui see on täis, hakkab tööle DC-DC laadija, mis laeb kajaloodide akut. Selleks on lisaks paigaldatud spetsiaalne akude isolaator, mis ei lase käivitusakut tühjaks tõmmata, kui kajaloodide akut laadima hakatakse.

Võimsamate mootorite puhul saab generaatori külge ühendada veel ka teise DC-DC laadija, mis hakkaks korraga laadima ka vöörimootori akusid, aga sellega peab olema ettevaatlik, sest generaatori võimsusest ei pruugi piisata ja see võib rikki minna. Pigem soovitaks sellist süsteemi alates 200 hj mootoritest ning soovitavalt võiks paigaldada ka eraldi lüliti DC-DC laadijate sisse- ja väljalülitamiseks.

Kajaloodidega kipub olema nii, et neid ei ole paadis kunagi piisavalt. Kui kasutada vaid üht ekraani, on paratamatu, et kõiki vaateid korraga ühele ekraanile panna pole võimalik. Näiteks soovid korraga jälgida külgvaadet (Side Scan), vaadet paadi alla (Downscan) ja tavalise sonari vaadet, aga samal ajal näha ka kaarti. Side Scan, Downscan ja Sonar ühe 12-tollise ekraani peale veel mahuvad, aga kaardivaade normaalselt enam mitte. Abiks on see, kui kaardivaate jaoks kasutada eraldi ekraani (sobib ka näiteks 9-tolline). Minul on kõik sonarivaated ühe 12-tollisel Lowrance HDS Pro ekraanil ning kaardi jaoks on kõrvale pandud 9-tolline Lowrance HDS Live (vanem mudel). Mõlemad ekraanid on omavahel võrku ühendatud (NMEA 2000 ja ka Ethernet). See on vajalik selleks, et kui ma näen ühe ekraani peal näiteks huvitavat reljeefi või kala ja märgin punkti, siis ilmub see punkt ka teise ekraani kaardivaatesse. Lowrance’i seadmed oskavad omavahel jagada nii sonari, punktide kui ka kaardi infot. Ka võib andur olla ühendatud vaid ühe ekraani külge, aga kogu infot saab samal ajal vaadata ka teise ekraani pealt, kui nad on omavahel ühendatud.

Kui aga püüda paadis kahekesi (nagu tavaliselt võistlustel) ning üks mees asub vööris ja teine ahtris, siis ahtris olija näeb ekraane küll, vööris olija aga mitte. Sel juhul tekib vajadus lisada veel üks ekraan ka vööri, et teine püüdja ei peaks kogu aeg küsima, milline on sügavus või kus salvestatud punktid asuvad. Ka see ekraan peaks olema teistega võrku ühendatud. Lisaks tuleks paigaldada ka Point 1 GPS-i antenn, et kaardivaates oleks näha, millises suunas kaardi suhtes on pööratud paadi vöör ning et kaart ei pöörleks ümber oma telje, kui paat ühe koha peal seisab. Antenn on samuti võrgus, et kõik ekraanid seda kasutada saaksid.

Veelgi keerulisemaks läheb olukord aga siis, kui soovitakse püüda ka LIVE’iga. Progress ja konkurents on jõudnud nii kaugele, et ilma LIVE-süsteemita enam võistlustel läbi ei löö. Siinkohal ei hakka ma LIVE-anduril ja selle vajadusel pikemalt peatuma – sellest on varasemates artiklites juttu olnud. Samuti tutvustasin eelmises artiklis ka erinevaid pöördjalgu (nn rotaatoreid) ning seda, kuhu neid paigaldada.

Lühidalt ütleksin nii palju, et minul on üks Lowrance’i Active Target 2 andur elektroonilise pöördjalaga paremas pardas ning seda kasutan ma ise. Vasakus pardas on eraldi pöördjalaga Active Target 1, mida kasutab paariline ning temal on selleks ka eraldi ekraan. Kahekesi püüdes oleme võistlustel efektiivsemad – üks püüab neid kalu, mis on paremas pardas, teine aga otsib kala vasakult. Parempoolse rotaatori küljes on lisaks veel üks Active Target 2 andur, millega vaatame Scout (ehk laiuti) vaadet. See annab kiire ettekujutuse ja laiema ülevaate sellest, mis ümber paadi toimub. Scout vaadet vaatame sama ekraani pealt, mis muudes oludes tavasonari ja Side Imaging pilte näitab. Mõlemad pöördjalad ja ekraanid on hetkel roolikonsoolist veidi tagapool.

Hetkeseisuga ütleks, et nii on mugav küll, aga tekkis veel mõte proovida püüda nii, et Active Target oleks hoopis vööris. Selleks peaks süsteemi ümber tegema nii, et pöördjalga ja ekraani saaks mugavalt ümber tõsta. Ilmselt prooviks hea ilmaga püüda vööris ja kehvema ilmaga ahtris. Eks katsetuste käigus selgub, kuidas mugavam on.