Kui palju kalaliike maailmas tegelikult on?

Maailma kalade liigirikkust on raske hoomata. FishBase'i andmebaasis on praegu ligikaudu 36 000 teadusele tuntud kalaliiki ning sellega moodustavad kalad selgroogsete kõige liigirikkama rühma. Pealegi pole „kalad“ sugugi üks ühesuguse ehitusega loomarühm. Nende evolutsiooniline ajalugu ulatub rohkem kui 400 miljoni aasta taha ning selle aja jooksul on tekkinud hämmastavalt erinevaid eluvorme. Kõige lihtsamalt võib kalad jagada kolmeks suureks rühmaks: lõuatud kalad, kõhrkalad ja luukalad.

Neist esimene on tänapäeval üsna tagasihoidlik seltskond. Lõuatute hulka kuuluvad näiteks silmud ja pihklased, kellel puuduvad pärislõuad. Neid on teada pisut rohkem kui 100 liiki. Kalamehele on sellest rühmast kõige tuttavamad ilmselt jõesilm, mis on hinnatud toidukala.

Teise suure rühma moodustavad kõhrkalad – haid ja raid. Nende skelett koosneb luu asemel peamiselt kõhrest. Maailmas tuntakse ligikaudu 1200 kõhrkalaliiki, mis tähendab, et kalade tohutust liigirikkusest annavad need üsna väikese osa.

Paljud haid ja raid kasvavad aeglaselt, saavad suguküpseks hilja ning annavad võrreldes enamiku luukaladega vähe järglasi. Seetõttu on need kalad ülepüügi suhtes eriti tundlikud. Ka selle rühma liikide nimekiri pole lõplik – eeskätt süvamerest leitakse jätkuvalt uusi kõhrkalu.

Ülekaalukalt kõige suurema seltskonna moodustavad aga luukalad, keda on teada umbes 35 000 liiki. Siia kuulub suurem osa kalu, kellega kalastajad kokku puutuvad: ahvena, koha, haugi ja jõeforelliga alustades ning tuunide, barrakuudade ja marliinidega lõpetades.

Luukalad jagunevad omakorda kiiruimseteks ja lihasuimseteks. Peaaegu kõik meile tuttavad kalad kuuluvad kiiruimsete hulka. Lihasuimsete tänapäevased esindajad, näiteks latimeeriad, on palju haruldasemad, kuid evolutsiooni seisukohalt erakordselt huvitavad, sest sellesse arenguharusse kuuluvad ka maismaaselgroogsete eellased.

Kuidas saab 21. sajandil olla maailmas tuhandeid kalaliike, mida inimene pole veel kirjeldanud? Üks põhjus on väga lihtne: suur osa planeedi vetest on endiselt halvasti uuritud.

Eriti kehtib see süvamere kohta. Mõned sealsed elupaigad asuvad kilomeetrite sügavusel ning nende uurimine nõuab kallist eritehnikat. Uusi liike leitakse aga ka troopilistest jõgedest ja järvedest. Ka Amazonase jõgikonnas ja Aafrika suurtes järvedes tehakse uusi avastusi.

Üllatusi tuleb lähemaltki. 2024. aastal leiti Hollandist kameeleonmudil ning samal aastal kirjeldasid teadlased ühes Šveitsi Alpide järves elavaid seitset liiki siiakalu.

Uue liigi avastamine ei pruugi tähendada, et teadlane tõmbab võrgust välja kala, mida ükski inimene pole varem näinud. Mõnikord on kaht väga sarnast kala aastakümneid üheks liigiks peetud ning alles geneetilised uuringud näitavad, et tegemist on eri liikidega.

See on üks põhjus, miks küsimusele „mitu kalaliiki maailmas on?“ ei saa täpset vastust anda. Taksonoomia muutub koos teadmistega. Mõni liik jagatakse mitmeks, mõni varem eraldi liigiks peetud kala ühendatakse teisega ning terved perekonnad võivad uute geneetiliste andmete põhjal saada uue koha kalade sugupuus.

Samal ajal liigub arv ka teises suunas. Liike sureb välja ning eriti haavatavad on mageveekalad, kelle elupaiku mõjutavad veekogude reostamine ja ümberkujundamine ning teised inimese põhjustatud muutused. Meredes lisanduvad püügikoormus ja kliimamuutusega kaasnevad muutused.

Seepärast on kõige ausam vastus lapse lihtsale küsimusele praegu selline: me tunneme umbes 36 000 kalaliiki, kuid tõenäoliselt elab neid maailmas veel tuhandeid, millele pole veel nime antud. Ja kusagil sügavas ookeanis, troopilises jões või kõrvalises mägijärves ujub üsna kindlasti praegugi kala, keda pole veel üheski raamatus ega veebiartiklis.