Tuulehaugipüük tuulehaugiga: nii püütakse pikanokalist Poola ja Saksamaa rannikul

Tuulehaugipüügil kasutatakse reeglina lisaks tavapärasele landikonksule veel ka täiendavat trossi või tamiilijupi otsa seotud kolmikut, mis aitab suurendada kättesaadavate kalade arvu. Kui aga näpuga seaduses järge ajada, on selline lahendus rangelt võttes ebaseaduslik (või asub vähemalt n-ö hallis alas), sest kala jääb enamikel juhtudel otsa ikkagi väljastpoolt. Kalastajalt on küsitud, kas tuulehaugi siis tõesti kuidagi muudmoodi kätte saada ei ole võimalik.

Tuulehaug on meie rannikumere igakevadine külaline, keda on lihtne püüda, kel on suurepärased kulinaarsed omadused ja kes pakub piisavalt emotsioone, et kogu tegevus äge ja püüdjatele huvitav oleks. Tuulehaugipüük toimub reeglina paadist trollides, üksikutel juhtudel ka loopides. Kuhu aga seda pikanokalist kala püüdma minna?

Tuulehaug on Eesti vetes üks omapärane nähtus. Erinevatel aegadel on Eestit seksi pärast külastanud nii Soome viinaninad kui Briti poissmehed, aga Atlandi tuulehaug ehk harilik tuulehaug (lad Belone belone) on samadel eesmärkidel meie rannikumerd väisanud juba tuhandeid aastaid.

Tuulehaugiga on see häda, et nad tulevad küll karjakaupa landile järgi ja näkitsevad seda meelsasti, aga ei jää oma pika luise noka tõttu kuidagi otsa. Selleks, et kala kätte saada, kasutatakse tuulehaugipüügil spetsrakendust.

Kas kalapüük võib olla midagi palju enamat kui lihtne kalalkäik? Uus luksus on see, kui keegi teine teeb keerulise osa sinu eest ära.