Lahkunud on Hans Soll

Hans Soll sündis 14. märtsil 1930 Levi külas Pärnumaal. Aastail 1938–1945 õppis ta Virula 6-klassilises algkoolis ning 1948. aastal sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Teise kursuse alguses läks üle Tallinna Õpetajate Instituuti ja kui avati Pedagoogiline Instituut, õppis seal kolm aastat, lõpetades selle 1956. aastal. Noorena oli Hans Solli hobiks fotograafia, hiljem paelus teda ehitustegevus, loomulikult ka kalandus ja puulantide valmistamine.

1951. aastal sai Hans Soll esimese töökogemuse Kodasoo koolis, järgnes töötamine Hiiumaal Emmaste koolis ühe aasta õpetajana ja pool aastat direktorina. 1952. aasta sügisel tuli minna sõjaväkke. Sealt naasnuna alustas ta 1957. aastal tööd Sindi õhtukeskkoolis füüsika- ja matemaatikaõpetajana, 1958. aastal läks üle Pärnu 4. keskkooli. Hans Soll on õpetanud füüsikat veel ka Sütevakas, Vanalinna põhikoolis ja Pärnu I keskkoolis. 1993. aastal saadeti Hans Soll pensionile, aga ta töötas veel 12 aastat ja jäi päriselt koju alles 2005. aastal.

Hans Soll kuulus nende haruldaste inimeste hulka, kelle puhul praktiline kogemus, tehniline mõtlemine ja kodanikujulgus moodustasid loomuliku terviku. Avalikes allikates on teda korduvalt nimetatud nii füüsikaõpetajaks kui ka Pärnus tegutsenud landimeistriks; samuti meenutatakse teda mehena, kelle nimi seostub lahutamatult Sindi paisu küsimuse tõstatamise ja järjekindla lahtirääkimisega. Eesti kalandus- ja looduskaitselukku jääb Hans Soll ennekõike algatusrühma „Sindi pais“ idee autori, asutaja ja juhina. Just selle algatuse kaudu aitas ta aastate jooksul hoida avalikkuse tähelepanu Pärnu jõe rändeteede, paisutuse mõjude ja kalavarude taastamise küsimusel.

Kalameeste ringkonnas tunti Hans Solli kui leidlikku landimeistrit. Tema elutöö üks nähtavamaid koondusi on raamat „Vobleri müsteerium päevavalgele“ (Kalastaja Raamat, 2023), mis võtab kokku tema pikaajalise huvi vobleri mängu ja valmistamise vastu ning seob praktilise kogemuse füüsikaõpetaja täpsusega. Hans Sollile kuulus ka kaks vobleripatenti.

Hans Soll ei piirdunud üksnes praktilise meisterdamise või kalalkäikudega. Ta võttis avalikult sõna ka Pärnu jõe, Sindi kärestiku ja kormoranide teemal. Avalikult leitavad pealkirjad näitavad tema järjepidevat osalemist arutelus, nt „Hans Soll: Sindiga on mul vereside“ (2018), „Hans Soll: Pärnu jõesängi suurpuhastus“ (2020) ning „Hans Soll: Rõõm Sindi paisust on asendunud masendusega kormoranide terrorist“ (2021). Need tekstid kinnitavad, et tema hääl ei kadunud ka siis, kui üks pikk võitlus oli juba peaaegu võidetud.

Tema viimaseks suurimaks ettevõtmiseks jäi kormoranide ohjamisega seotud algatusrühma Kormoran Grupp kokkukutsumine, kellest hilisemalt moodustus MTÜ Eesti Vee-elustiku Selts. Sellest sai tema viimane panus Pärnu jõe ja Liivi lahe kalade mitmekesisuse ja arvukuse päästmisse.

Hans Soll on pälvinud mitmeid tunnustusi – Pärnu linna teenetemärgi, Kodanikupäeva aumärgi, Presidendi V klassi teenetemärgi, Pärnu maakonna vapimärgi ning Tori valla teenetemärgi koos Tori valla aukodaniku tiitliga. 90. sünnipäeva puhul kinkisid sõbrad ja kalamehed talle Pärnu jõe ääres oma pingi ja skulptuuri.

Hans Solli lahkumisega kaotas Eesti kalanduse ja jõelooduse avalik arutelu ühe oma järjekindlama, isepäisema ja sisulisema hääle. Temast jääb maha mitte ainult mälestus inimesest, vaid ka töö, mille mõju Eesti jõgedele ja kaladele on mõõdetav tulevikus.

Avaldame sügavat kaastunnet Hans Solli lähedastele, sõpradele, kaasvõitlejatele ja kõigile, kellele tema mõte, tegu või sõprus korda läks.