Anekdoote kaladest ja kalameestest

Hai ujub kuidagi laperdades merepõhja lähedal ning aeg-ajalt laseb suust mullikesi välja.

„Kas sul on täna midagi viga?“

„Sõin üleeile ühe akvalangisti ära. Nüüd ajab iiveldama ning tuleb kummihõngulisi röhitsusi.“

„Mitte midagi. Täna on lausa nii sant võtmine, et isegi kõige suuremad põhulõuad pole kiisapoegagi saanud.“

*

Sadama lähedal vanas kõrtsis rüüpavad kolm kalameest õlut.

„Mina püüan ainult väga suuri kalu!“ teatab üks nendest uhkelt.

Samal hetkel üks kõrtsi sisenenu kuuleb neid sõnu ja hakkab naerma:

„Seega püüate te oma jutu järgi ainult vaalasid?“

„Üldsegi mitte,“ saadab kiitleja hävitava pilgu uustulnuka poole. „Neid ma kasutan söödana.“

*

„Sa võiksid lugeda kirjatükki kaladest, mu kallis,“ leiab saagita jäänud kalamees. „Sa saaksid täieliku pildi sellest, kuidas nad oskavad vait olla.“

„Enne seda võiksid sina neilt õppida oskust ainult vett juua!“

*

„Eile ma läksin kalale. Lähen mööda jõekallast ja korraga näen – mulle tuleb vastu alasti kaunitar. Mina kohe… Kõigepealt heidan õnged…“

„Kas sa oled idioot või? Aga tütarlaps?“

„Oota nüüd, oota, ära katkesta! Mina heitsin kõigepealt õnged põõsasse…“

*

Kaks kalahullu on ööseks järve äärde jäänud ning seal endile lõkke ääres mõnusa äraolemise korraldanud. Pärast seda, kui nad on nina viltu võtnud, ütleb üks:

„Sa kuula, kui kaunilt forell laulab!“

„Ära jama! Forell?! Ja veel öösel?“