Kas tead, millisest materjalist on valmistatud sinu spinningu rõngad?

Olen eelmise sajandi 1950–80ndatel aastatel rasplitaoliseks kulutanud kuue spinninguridva pitsirõnga pinna – nii tšehhide, idasakslaste kui loomulikult kunagise suure kodumaa tootjate omi. Taastamisvääriliseks pidasin Ida-Saksamaa korkkäepidemega klaaskiust 1,6-meetrist nn streamline kõvakroomimata roostevabade rõngastega torufiibrit haspelrullile. Ülejäänud leidsid uue omaniku, kel tamiili „näritud“ rõngastest polnud sooja ega külma.

Esimese n-ö asise haugiridva kinkisid mulle Soome kolleegid 1983. aastal. Tolle 7-jalase Daiwa Apollo Graphite 10–30-grammise heitevõimsusega ridva keraamilised rõngad kestavad tänaseni. Aastaid hiljem Soomest forellipüügiks ostetud teise sama firma ridva pitsirõngaga juhtus aga õpetlik lugu.

Juba ridva ostusoov ise tekitas tollal Soome kolleegide seas imestust, kui küsisin neilt hea, aga odavampoolsema kalastustarvete poe kohta. Nimelt valitses tollal arvamus, et kui eestlasel on päevaraha vähe, ostab ta naisele sukkpükse, kohvimasina filtreid jmt, kui aga rohkem, siis juba perele roostes Lada. Aga et spinninguritv – ennekuulmatu! Eesti kolleegid andsid mulle kalastuspoekesest ridva ostmiseks aega 10 minutit. Õnneks olin poes ainuke klient ja jutt oli lühike – 6 jalga, süsinikkiud, kinnisele rullile ja kuni 15-grammisele landile. Müüja tõi Daiwa, mis muidu vastas soovitule, aga oli 7–21-grammise heitevõimsusega ning tundus jäigavõitu. Hind oli justkui taskukohane, aga ikkagi nagu... suts krõbe. Rõngad paistsid korralikud; uurisin, kas Dynaflo (kõvakroomitud roostevaba terase üks maagilisi nimetusi), titaanoksiid, alumiiniumoksiid või keraamilised? Need olid mulle Daiwa 1980. aasta kataloogist tuttavad rõngamaterjalid. Müüja vaatas mind kummalise pilguga. Noh, kui ei tea öelda, siis ikka ei osta, mõtlesin. Seadsin juba tänusõnu ritta ja vaatasin kella. Müüja pakkus 10% hinnast alla – ju mõistis, et kundel laeva peale kiire. Puhas süsinik, hea hind... Aga jäik ja rõngaste materjal ebaselge. Ei osta! Müüja käis välja trumpässa ja lasi lisaks lubatud 10%-le hinda veel TaxFree võrra alla, et ma ei peaks sadamas pakkimise ja paberimäärimisega aega raiskama, saan selle asemel endale mõne ülle lubada. Noh, hea küll, kaup koos! Läksime tänades lahku nagu ärimaailmas mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe puhul tavaks. Aga milles lubatud iva? Selle ridvaga oli mul nimelt huvitav kogemus.

Olime paarimehega Võllinge alamjooksul õhtusel hõrnapüügil, kui pimeduse saabudes ühel hetkel tundsin, et lanti enam tagasi kerida ei saa. Visata saab, aga sisse kerida ei saa. Lampi polnud, prillid olid autos ja mis needki pimedas aidanuks. Katsusin küünega pitsirõngast – pragu sees! Kirusin ennast, Helsingi Mannerheimi tee kaupluse müüjat ja Daiwat. Järgmisel päeval uurisin luubiga pitsirõngast ja ilmnes, et selle paksus lakikihis oli sügav soon kuni õige rõngamaterjalini. Mitmekomponendiline lakk, millesse pitsirõngas oli tootmise käigus uputatud, oli ülimalt vastupidav. Mind jäi aga vaevama küsimus, millele ka müüja ei osanud vastata – millest ikkagi olid tehtud konkreetsed ridvarõngad? Milliseid materjale selleks üldse läbi aegade on kasutatud?

Alljärgnevas loos on käsitletud põhiliselt spinninguridva rõngamaterjale ja sedavõrd põhjalikult, kui suhteliselt vähekäsitletud teemasse puutuvat infot vanadest kataloogidest ja internetist leida on õnnestunud. (Lendõngeritvade ja ookeanipüügiks mõeldud ritvade rõngad jäägu vast omaette teemaks vastavate püügiviisidega tegelejatele.) Etteruttavalt olgu veel lisatud, et paljude rõngamaterjalide kasutusele võtmise algusaastad on jäänud ligikaudseks ja rõngatüüpide ajalooline ülevaade, mida on käsitletud väga pinnapealselt, vääriks põhjalikumat tähelepanu.

Entsüklopeedilised väljaanded pakuvad esimeseks märkeks spinningu olemasolust Hiina kunstniku Ma Yuani gravüüri aastast 1195, millel on kujutatud ridvale kinnitatud kettaga paadist kalastajat. Millist tüüpi rõngaid ridval võidi kasutata, võib vaid fantaseerida. Olid need keraamilised (portselan või fajanss), mõnest looduslikust kulumiskindlamast mineraalist (ahhaat), mõõgaterasest või hoopiski kombinatsioon eeltoodutest? (Samas ilmajaos asuv kuulus Delhi mitteroostetav raudsammas on dateeritud AD 400 kanti.) Või olid pillirooridva jätkukohad seest tühjaks õõnestatud ja nöör jooksis hoopis ridva sees? Sellist ridvatüüpi on toodetud veel 20. sajandi teisel poolel, tõsi küll, siis juba plastikust.

Paremini on ritvade ja rõngaste, aga eriti teiste kalastusvahendite areng jälgitav 7–8 sajandit hiljem – Ameerikas peale kodusõda ja Inglismaal 19. sajandi lõpukümnenditel. Seda perioodi võiks tinglikult nimetada ka kalastustarvete vallas toimunud esimeseks revolutsiooniks. Ei ole vast juhus, et juba aastal 1862 korraldasid kodusõjas üksteise tapmisest tüdinenud ameeriklased esimesed heitevõistlused (ingl casting) kuival maal. Kui see ritvade ja ridvarõngaste arengule kaasa ei aidanud, mis siis veel? Kuigi ka sellest ajast on materjali rõngaste kohta vähevõitu, leiab USA patendiameti esimese ridvarõnga patendi nr 25693 aastast 1859. Kokku anti aastatel 1859–1889 ridvarõngastele ja pitsirõngastele 18 patenti.

Oli seda siis palju või vähe? Tundes patendinduse formulare, on alust arvata, et iga taotleja tõi võrdluseks vähemalt neli (kui mitte rohkem) sama valdkonna analoogset enimtuntud toodet ja üritas näidata, mille poolest tema toode on ainulaadne ja erineb teistest samalaadsetest. Annab ikka traadist keeratud või plekist väljastantsitud nn jala külge joodetud, valtsitud või muul viisil kinnitatud rõnga ainulaadsust tõestada, aga seda tehakse edukalt tänapäevani ja tehakse ka tulevikus.

Patente puudutava osa näitena võib siinkohal tuua kuulsa nn streamline-ridvarõnga hilisemast ajast ja võrdluse varem enimtuntuga. Või kui kellelgi lugejatest on haspelrulli ridval Fuji Kogyo Co., Ltd. patenteeritud pusavabad (ingl tangle free) ridvarõngad, siis kas tõesti pole tamiil kordagi rõnga jala taha takerdunud? Meenutab see ju tavalist ühe jalaga rõngast, millised hakkasid tooni andma umbes sajandi jagu hiljem pärast esimesi patente seoses ridvamaterjalide arenguga hea painduvuse ja nõtkuse poole.

Ritvade ülejäänud osadele sel perioodil antud patentide arv ulatub saja kanti. Aeg oli küps selliste tõsiste kalastustarvete tootjate (sealhulgas ridvatootjate) nagu Heddon (1894), South Bend (1906), Shakespeare (1897) jt tulekuks. Shakespeare’i kiituseks peab ütlema, et tegemist on ainsa tootjaga, kellel on internetis suurepärane ülevaade kõigist alates 1917. aastast toodetud ritvadest (üle 3000 nimetuse koos tootmisaastatega). Tõsi küll, seda koos Pfluegeri (1881) ritvadega, kelle nad vahepeal alla neelasid. Kui ridva markeering teada, saab järgi vaadata tootmisaasta, ent rõngaste kohta tuleb infot otsida ikkagi kataloogidest.

Rõngamaterjalide kohta infot otsides on tõenäolisem leida mingi uus kõlav tootenimi kui midagi konkreetse rõnga kinnituse (Frame või Frame ID) arenduse uudsuse kohta. Teistest tootjatest on vast paremas seisus Abu Garcia, seda eeskätt tänu ühele Austraalia fännile, kes austab ka Abu vanemat ajalugu ja peab üleval asjalikku kodulehte realreels.com. Antiigioksjonitel on tavaliselt paar ridvamüüjat sajast, kes üldse rõngaste kohta mõne sõna oskavad lisada – kõik muu tundub olevat tähtsam. Reeglina on ka tootjad kitsid konkurentsi tõttu detailsemat infot jagama ja piirduvad sageli maagiliste tootenimetuste või napisõnalise kiidulauluga.

Huvitava detaili leidsin Londonis 1887. aastal välja antud H. Cholmdeley-Pennelli monograafia „Fishing“ kolmandast trükist. Tuleb välja, et nn snake-rõngad olid sealmail kasutusel ajalooliselt varem trollinguritvadel ning võeti sealt üle lendõngeritvadele. Konsulteerides meie lendõngespetsidega, tuli välja, et ega head maakeelset vastet sellele rõngatüübile polegi, sest ega see nüüd klassikaline rõngas ei ole. Otsetõlkes tähendab snake madu, ussi või siugu. Tänapäevaks on siugrõngad spinninguritvade pealt taandunud, aga elavad oma elu edasi nöörijuhina lendõngeritvadel. On huvitav märkida, et 1885. aastal USA patendiamet nimetatud rõngatüübile esitatud taotlust ei rahuldanud.

Millised nägid välja eelmise sajandi algukümnendite ridvarõngad? Toon siin Heddoni ühedollarilise (selline ta nimetus oligi), 5-jalase, kaheosalise ning 1915. aastal toodetud ridva rõngaste kirjelduse, mille leidsin ühelt antiigioksjonilt. (Ridva lõpphinnaks kujunes 153 praegust dollarit.) Kõnealuse ridva pitsirõngas oli valmistatud kollasest ahhaadist, kahe jalaga plekist stantsitud kinnitusel ridvarõngad viilikindlast (ingl fileproof) terasest ning jala külge joodetud. (Nii head väljendit kui „viilikindel“ spinningurõnga kohta tänapäeval ei leia. Loomulikult jääb lahtiseks, milline oli tollal viili suhteline kõvadus Mohsi skaalal, mis oli tolleks hetkeks kasutusel olnud juba pea 100 aastat ja millest tuleb põgusalt juttu materjalide osas. Aga nii hea see viilikindlus järelikult polnud, et tootja oleks seda materjali kasutanud ka pitsirõngas kulumiskindlama ahhaadi asemel.) Vähem kui kümmekond aastat hiljem kasutas Heddon oma kahedollarilise ja 6,5-jalase ridva juures lisaks pitsirõngale ahhaati ka kettapoolsel rõngal. On alust arvata, et ju viilikindel teras seal nöörile ikkagi alla andis. Kel huvi mõlema kõnealuse ridva materjali kohta, siis see oli puust käepidemega liimitud kuuskant-bambus.

Nende ritvade üllaltavalt hea resolutsiooniga pilte nähes jäin mõttesse, et mis siis sajandi jooksul muutunud on. Pealtnäha eriti midagi! Suurimaid muutusi on läbi teinud ridva enda materjalid ja võib-olla on pitsirõngas kasutusel olnud ahhaat asendatud mingi teise samaväärse või veel parema materjaliga. Viilikindla terase asemel kasutatakse nüüd kõvakroomitud roostevaba terast (minu andmeil tollal kõvakroomimist veel ei tuntud; tegemist võis olla seppade keeles ülekarastatud süsinikterasega). Haspelrullide tulekuga on muutunud rõngaste läbimõõdud ja jalakõrgused.

Kui aga sirvida põhiliselt ridvaehitajale suunatud Merrick Tackle online-kataloogis pakutavate ridvarõngaste valikut (rääkimata kasutatud materjalidest), on see tõeliselt muljetavaldav. See omakorda tingib esmapilgul keerukana tunduvate tootekoodide, mis sisaldavad kogu info rõnga kohta, kasutamise. Näiteks tuntud firma Pacific Bay kasutab maksimaalselt 15 numbri ja tähemärgi kombinatsiooni pitsirõngastel ning kuni 12 märki ridvarõngastel. Näiteks pitsirõnga koodi CDPBT06-05.5 tuleb mõista nii, et Frame Type C (PB 4 Stainless Steel TiCH), Model ID DP (Deep Drawn Frame), Ring Code B (Zirconia TiCH), T (Top), 06 (Ring Size), 05,5 (Tip Top Tube Size). Mida see numbrite ja tähtede jada tähendab? Lahtiseletatult on tegemist tsirkooniumist (hambaproteeside maaletooja poolt kasutatav tõlge) pitsirõngaga, mille pind on viimistletud titaankarbiidiga PVD (ingl physical vapor deposition) meetodil. Rõngakinnitus (raam) on sügavtõmmatud PB4 roostevabast terasest ning kaetud samuti PVD meetodil titaankarbiidiga. Rõngas sobib ridvale pitsimõõduga 5,5 (1/64 tolli ühik) ehk 0,086 tolli ehk 2,2 mm. Pitsirõnga enda siseläbimõõt on määratlemata, ent antud on üldine pikkus ja kõrgus, mida võib lugeda ca välisläbimõõduks (konkreetsel juhul nr 6 rõnga puhul vastavalt 17 mm ja 5,7 mm).

Kui kalastaja poest peale tootja ja tootekoodi muud infot eraldi ostetava rõnga(ste) kohta ei saa, tasuks enne ostu sooritamist tootja kodulehelt järgi vaadata, millega tegu. Korraliku pitsirõnga hinnad küündivad 10 ja rohkemagi euro kanti. Ka Fuji kasutab samalaadset kodeeringut.

Ridvarõngaste maailmas toimunud arenguid uurides võib leida arvukalt seoseid ja paralleele sõjanduse, metallurgia, masinaehituse, kosmosetehnoloogia jne valdkondades toimunuga läbi aegade. Tavalist kalameest see kõik nii väga ei huvitagi, aktuaalseks muutub teema alles siis, kui ollakse n-ö ämbrisse astunud. Teisalt on ridvarõngad siiski ainult ridvarõngad, mille hind ja kvaliteet oleneb alati sellest, mida me rõngastelt konkreetselt ootame ja kui paks on rahakott (ja autouksekindlat rõngast ega ritva pole kõigele vaatamata veel leiutatud). Tuntud vanad tootjad reeglina endale tarbija alttõmbamist lubada ei saa, aga odavama otsa (ja kohati isegi keskmise hinnaklassi) ritvade rõngastest ei maksa vast tippkvaliteediga tulemust oodata. Turult käest kätte tundmatute firmade ritvade ostmisel aga ei või üldse millelegi kindel olla.

Sõltumata sajandist ja aastakümnest on kalastaja ootused ridvarõngaste materjalile jäänud samaks. Spinningurõngastele esitatav põhinõue on kulumiskindlus ehk vastupidavus nööri või tamiili (edaspidi lihtsalt nööri) ning püügikeskkonnast nendega kaasatulevatele mõjudele (põhiliselt vees lahustunud soolad ning vees lahustumatud mineraalid – liiv, savi jne). Samal ajal peavad nad olema nööri suhtes siledad. Ekstreemsetes oludes omab tähtsust ka rõngaste võime nööri hõõrdumisest tekkivat soojust võimalikult kiiresti akumuleerida ja ümbritsevasse keskkonda edasi juhtida ehk soojusjuhtivus. Kui rõnga mass on piisavalt suur ja soojusjuhtivus hea, peaks see loodusseaduste järgi nöörisõbralikkusele kasuks tulema – siit ka ookeanipüügiks mõeldud ritvade laagerdatud rõngad. (Samal põhjusel on laagerdatud ka paremate haspelrullide loogal asuvad nöörimähkija rullikud, sest enamik nööre üldreeglina on kuumuse suhtes tundlikud.)

Edaspidises jagasin rõngamaterjalid kolme rühma – metallide sulamid, keraamika ning muud materjalid, mis minu arvates mujale ei sobi. Toodud on nende tootmise meetodid, tähelepanu väärivad omadused, oletatav esmavalmistamise aeg (kui olen jälile saanud) ja erinevate tootjate kõlavad nimetused ühele ja samale materjalile. Osasid materjale olen uurinud põhjalikumalt, teiste puhul on huvi olnud pinnapealsem.

Süsinikteras on tõenäoliselt üks vanematest rõngamaterjalidest. Sisaldab lisaks rauale (Fe) kuni 2% süsinikku (C). Sõltuvalt raua ja süsiniku molekulide asendist kristallvõres, lisanditest ja töötlemisviisist varieeruvad omadused üsna laiades piirides, sõltudes ka tootmiseks kasutatud rauamaagi omadustest. Tihedus 7,85–7,87 g/cm³, kõvadus Mohsi skaalal 4–6. Arenenud maades lõppes süsinikterase kasutamine rõngamaterjalina eelmise sajandi alguskümnenditel, kunagistes sotsialismimaades (nagu tollane olukord tingis) aga umbes kui pool sajandit hiljem. Süsinikterast üritati küll kroomida, aga see taandus rohkem kaubandusliku välimuse andmisele ja teenis ka korrosioonikindlamaks muutmise eesmärke.

Roostevaba terase leiutamise au kuulub Prantsuse metallurg Pierre Berthierile, kes lisas 1821. aastal rauasulamile 13% kroomi (Cr). Uue sulami tootmismahtudest annab aimu Saksa metallikuninga Friedrich Kruppi tehastes aastal 1908 roostevabast terasest toodetud 366 tonni kaalunud jahtlaeva valmimine. Aastal 1929 müüdi USA-s 25000 tonni roostevaba terast. Ameerika autoehitajate poolt 1930ndate lõpul kasutusele võetud SAE klassifikatsioonis SS304 roostevaba teras on jäänud rõngamaterjalina kasutusele siiani ja jääb ka lähitulevikus, tõsi, juba üle poole sajandi kõvakroomitud pinnaga. Roostevaba SS304 sisaldab lisaks rauale (Fe) 17,5–19,5% kroomi, 8–10,5% niklit (Ni) ja ainult 0,07% süsinikku (C). Tihedus 7,9 g/cm³. Euroopas rohkem tuntud 18/8 roostevaba terasena; kasutusel ka näiteks kööginõude materjalina.

Olen kohanud USA kalastusvarustuse ajaloo uurija väidet, et üks roostevaba terase laialdasemat tulekut ridvarõngaste ja spinninguketaste materjalina takistanud põhjuseid oli kroomi ja nikli strateegiliseks materjaliks kuulutamine II Maailmasõja aegu ning laialdasem levik sai rohelise tule alles pärast Korea sõja lõppemist. Tema väide oli, et kõik kroomi- ja niklivarud olid kasutuses kahuritorude või muude relvade valmistamisel. Ülaltoodud toodangumahtusid arvestades pidasin seda väidet kummaliseks, teisalt aga jäin mõttesse, miks endisel suurel kodumaal oli minu mäletamist mööda isegi toiduainetööstuses kasutatud roostevabast terasest torude ja detailide tellimine veel 1980ndatel peaaegu lootusetu üritus, aga ridvarõngaste jaoks juba jätkus. Kujutan värvikalt ette, mida vastati ridvarõngaste disainerile, kui tahtis 1960ndatel kasutada roostevaba terast...

Roostevaba terase kõvakroomimine oli tingitud vajadusest parendada selle kulumiskindlust, nn Junior-seeria ritvadel leiab kõvakroomitud terasest rõngaid paiguti veel tänapäevalgi. Protsess kujutab endast elektrokeemilist pindamist (kasutatakse kuuevalentset kroomi) ning kroomikihi paksuseks on u 25 mikromeetrit. Kroomi väärtus Mohsi skaalal on 8,5. Pinna siledus sõltub protsessi läbiviimise parameetritest, näiteks sadestamiskiirusest, kasutatud soolade puhtusest ja paljudest muudest ainult tootjale teadaolevatest tingimustest. Kõik teatavasti maksab ja kvaliteetset asja ei saagi toota odavalt. Siit ka tootjate maagilised tootenimetused (nagu nt mainitud Dynaflo), et eristada seda konkurentide sama meetodi järgi valmistatud, ent (väidetavalt) kehvemapoolsetest toodetest.

Kui kroomimine on mõeldud üksnes dekoratiivsetel eesmärkidel, kasutatakse kolmevalentse kroomi soolasid ja minimaalselt vajalikku kihipaksust paar mikromeetrit või vähemgi, sealjuures on pinna siledus teisejärguline. Siit ka nõukogudeaegsete kodumaiste ja sõbralikes sotsialismimaades toodetud ridvarõngaste õnnetus.

Viimastel aastakümnetel on roostevabast terasest rõngaste (ja mitte üksnes nende) pinnatöötlusena kasutusele võetud eelpool juba mainitud PVD meetod, mille käigus viiakse materjal aurufaasi ja sadestatakse mingi teise materjali pinnale. Tehnoloogia märksõnadeks on kõrged temperatuurid, sügav vaakum, tugevad magnetväljad, kõrged pinged jne. Ülaltoodud näites rõngakoodist oli roostevaba kaetud titaankarbiidiga. Näiteks PS-PVD (ingl plasma spray physical vapor deposition) meetodil näeb asi lihtsustatult välja nii. Pulbriks jahvatatud titaankarbiid juhitakse HEP (ingl high energy plasma) plasmavoogu ja viiakse seal aurufaasi. Jaheda roostevabast terasest materjaliga kokku puutudes kondenseerub titaankarbiidi aur selle pinnal ja moodustab kattekihi. Põhimõtteliselt on võimalik roostevaba terast sel meetodil katta mistahes materjaliga, kaasa arvatud teemant. Tunnistan, et ei ole spinningutel niisugust peent rõngast veel kohanud, aga üks Saksamaa kööginugade tootja kasutab analoogset tehnoloogiat, reklaamides oma nuga kui teritamist mittevajavat. Teemantiga on kaetud ainult üks pool noaterast ning iseteritumise tagab terase loomulik kulumine teiselt poolt. Tõsi, niisuguse suure profinoa hind on natuke alla tuhande euro.

Kroomnikkelterasele lisaks on lähiminevikus kasutusele võetud titaannikkelsulam (ingl recoil titanium), tootjaks Rec. Components (USA). Tootja sõnul on tegemist on 100% titaanist ja niklist sulamiga, mis on ääretult kulumiskindel, ei vaja parendamiseks mingit pinnatöötlust, ei roosteta jne, samuti on sel olematu deformatsioonimälu. Fakt, et seda rõngatüüpi kasutab kultuslik G. Loomis, räägib juba nii mõndagi. (Gary Loomis alustas tipptasemel ritvade tootmisega umbes 40 aastat tagasi. Kaubamärk on vast rohkem tuntud lendõngitsejate seas, aga selle all toodetakse ka tipptasemel spinninguritvu.)

Keraamika on minu jaoks kõige müstilisem rõngamaterjal, mille kohta on kirjutatud külaraamatukogu jagu artikleid. Keraamilised materjalid on tuntud ja kasutusel tarbeesemete valmistamisel juba sajandeid enne Kristust. Maksab rõhutada, et eelmise sajandi esimeses pooles kasutusel olnud keraamilised ridvarõngad ei ole võrreldavad nendega, mis tulid kasutusse sajandi teises pooles.

Kaasajal on keraamiliste materjalide tootmisel enamkasutatav pulbermetallurgia (ingl powder metallurgy) valdkonda kuuluv paagutamine (ingl sintering). Esimesed patendid meetodi kohta pärinevad eelmise sajandi alguskümnenditest. Kuidas see käib? Valmistatava detaili kujulisse (meie konkreetsel juhul rõngakujulisse) vormi paigutatud pulbriline materjal kuumutatakse kõrge temperatuurini ning samaaegselt pressitakse kõrge rõhu all kokku; sõltuvalt materjalist kasutatakse oksüdeerimise eest kaitsvat inertse gaasi keskkonda. Karbiidide puhul on see vajalik, oksiidide puhul pole aga nii oluline. Tuntakse ka nn vedelas faasis paagutamist (ingl liquid phase sintering), mida kasutatakse eriti kõvade materjalide puhul. Rõngamaterjalidest kuuluvad siia volframkarbiid (WC), ränikarbiid (SiC) ja räninitriid (Si₃N₄).

Volframkarbiid (WC, ingl tungsten carbide) on tugev, aga raske materjal – tema tihedus on 15,63 g/cm³. See on ilmselt ka üks põhjustest, miks volframkarbiid on jäänud peamiselt raskete paadiritvade rõngamaterjaliks. Kõvadus kuulub samasse klassi nagu korundil ja safiiril – Mohsi skaalal 9. Kolm korda jäigem kui teras ja hea soojusjuhtivusega, lisaks happekindel, kui mitte arvestada lämmastikhappe ja fluorhappe segu.

Miks paljudes keeltes (sh ka eesti keeles) on materjali nimetusena kasutusel tungsten? Tung sten tähendab rootsi keeles rasket kivi ning nimetuse võttis volframi oksiidi (WO₃) sisaldava maagi kohta kasutusele Rootsi keemik Carl Wilhelm Scheele 1781. aastal. Metalli kujul õnnestus volframi saada kaks aastat hiljem, aastal 1783.

Alumiiniumoksiid ja titaanoksiid. Ridvarõngamaterjalide klassika juba ligemale 50 aastat. Peapõhjuseks võiks lugeda kõvakroomitud SS304 veidi kehvemat kulumiskindlust, vajadust tulla välja millegi uuega ja ka nende materjalide laiemat levikut muudes valdkondades. Rohkem kasutatakse tänapäeval siiski alumiiniumoksiidi, mis on tuntud erinevate tootenimetuste all, näiteks (firmanimi +) Hardloy, Hialoy, Alconite (Fuji) jne.

Millest tootjate huvi alumiiniumoksiidi vastu? Eeltoodud Mohsi skaalal toodud mineraalide tavanimetustele lisaks tõin ära ka nende keemilise koostise. Kui looduslik mineraal korund on sama keemilise koostisega, on sirge siht silme ees, mida paagutamise teel toota, et mitte hakata korundi puurima, freesima ja lihvima.

Milles seisneb nende kahe materjali erinevus? Titaanoksiid on pulbrilises vormis rohkem tuntud valge värvipigmendina, paagutamise käigus võib see aga võtta erinevaid kristallstruktuure, millest oleneb suhteline kõvadus. Tihedus 4,23 g/cm³. Titaanoksiidi kohta leidsin veel huvitava fakti, et tegemist oli esimese keraamilise materjaliga, mille puhul tootja ei pidanud keraamiliste rõngaste puhul vajalikuks nn šokirõnga olemasolu kinnitusraami ja rõnga vahel. Seega on tegu suhteliselt elastsema materjaliga. (Üldreeglina on keraamilised materjalid kõvad ja kulumiskindlad, ent haprad survele ja löökidele, seetõttu leiab vanematel keraamilistel rõngastel reeglina pehmemast plastist vaherõnga, et koostamise ja püügi käigus rõngamaterjal ei puruneks. Tänapäeval on valtsimistehnoloogia aga nii palju arenenud, et silmaga nähtavaid šokirõngaid kohtab harva ka klassikaliste keraamiliste rõngaste juures.)

Ränikarbiid (SiC, ingl silicone carbide). Maakeral enamlevinud elementide hulka kuuluvate räni (Si) ja süsiniku (C) ühend. Pulbrilise ränikarbiidi saamine patenteeriti juba aastal 1893. Aastal 1900 alustas Carborundum Company lihvimismaterjalina SiC pulbri tootmist korundumi nimetuse all. Aine suhtelist kõvadust hinnati tollal Mohsi skaalal 9-ga. Ränikarbiid, mida saadakse pulbrilise ränikarbiidi paagutamise teel, talub hästi kõrgeid temperatuure, ei sütti, on korrosiooni- ja kulumiskindel jne. Tänapäeval asendamatu materjal kosmoselaevade (eriti süstikute) ehitamise, sõjanduse ja masinaehituse valdkonnas.

Ridvarõngaste tootjateni jõudis ühend, nagu tavaks, teatud hilinemisega, ent väidetavalt on üks parimaid kaasaegseid rõngamaterjale maailmas. Tihedus 3,21 g/cm³ (ehk üle kahe korra kergem kui süsinikteras). Hea soojusjuhtivusega – 360 W/(m*K). Erinevad tootjad valmistavad veidi erinevaid SiC ühendeid (tõenäoliselt on tegu veidi erinevate kristallstruktuuridega). Kalamehe jaoks aga ei oma fakt, kas tema spinningurõngaste kõvadus on Mohsi skaalal 8,5 või 9, vast erilist tähtsust.

Kui keegi tuttavatest kalameestest on minult küsinud, mis see SiC on, olen püüdnud asja seletada huumoriga. Kui kalamees sõidab kalale Porsche, Chevrolet’, Ferrari või Lamborghini sportmudeliga ja tal pole ridval SiC rõngaid, on ilmselgelt tegemist miljonärist koonerdajaga. Nimelt on kõik nimetatud firmade autode tippmudelid SiC piduriketastega.

Räninitriid (Si₃N₄, ingl silicone nitride) saadakse ränipulbri kuumutamisel 1300–1400ºC juures lämmastiku keskkonnas. Materjali on esmakordselt mainitud aastal 1857. Aastal 1958 võeti Union Carbide’i poolt kasutusele termopaaride tootmisel kaitsehülssidena; aastal 1972 demonstreeriti esimest räninitriidist kuullaagrit. Leiab kasutamist veel diiselmootorite ehituses, agressiivsete vedelike pumpade materjalina, meditsiinis ortopeedilise vahendite valmistamiseks jmt. Räninitriidi on leitud ka maale langenud meteoriitidest. Spinningurõngaste valmistamisel suhteliselt uudne materjal; volframkarbiidist 80% kergem. Kõvaduse kohta on mainitud, et palju parem kui teraskuullaagril.

Tsirkoonium (ZrO₂, ingl zirconia). Kasutusel hambaproteeside materjalina ning tänu kõrgete temperatuuride taluvusele ja kulumiskindlusele ka mootoriehituses, samuti valmistatakse sellest keraamilisi nuge. Juveelitööstuses leiab tsirkoonium kasutamist n-ö võltsteemandina (ingl zirconia stone). Tihedus 5,7 g/cm³, kõvadus Mohsi skaalal 8,5. Tõenäoliselt paagutamise teel saadud ja koos PVD pinnatöötlusega arvestatav rõngamaterjal ka tulevikus.

Muu keraamika (ingl ceramics). Kui firma tegeleb paagutamisega, on tal olemasolevate tehnoloogiste seadmetega lihtne toota ka nn keraamilisi rõngaid. Keraamilised rõngad on üldreeglina massiivsemad, aga palju see vorm siis ikka maksab. Mida vormi panna, teab üksnes tootja. Klassikalise portselani koostist annab täiustada näiteks teatud koguse alumiiniumoksiidi lisamisega. Eesmärk on odava, aga veel talutava kulumiskindlusega rõnga saamine.

Eelpool mainitud ahhaat (SiO₂) on rõngamaterjalina tuntud üle 100 aasta. Tänapäeva tehase-spinninguritvadelt seda enam ei leia, aga mõnede rõngatootjate poolt pakutavas valikus on ahhaadist pitsirõngad täiesti olemas. Sealjuures on saadaval kolm ilmselt kõige atraktiivsemat värvi – kollane, punane ja sinine. Ahaadist rõngad on tänapäeval eksklusiivne detail näiteks lendõngeritvu või nostalgilisi spinninguritvu käsitööna valmistavale meistrile.

Ahhaadi puhul on tegemist vulkaanilistes kivimites leiduva mikrokristalse struktuuriga poolvääriskiviga. Suhteline kõvadus Mohsi skaalal 6,5–7 ja tihedus 2,57–2,64 g/cm³. Tänu kulumiskindlusele olid ahhaadist uhmrid ammustel aegadel kasutusel tõenäoliselt juba alkeemikute laborites. Hiljem, kui laboreid tuli massiliselt juurde, asendusid need odavamate portselanuhmritega. Midagi analoogilist toimus ka ridvarõngaste arengus, kui ritvade tootmismahtude suurenemisel võeti ahhaadi asemel kasutusele portselan.

Selle loo tarvis internetist materjali otsides sattusin USA ahvenapüüdjate saidile, kust leidsin ühe kasutaja ülevaade USA firmade poolt tänapäeval pruugitavate ridvarõngaste kohta. Kasutaja soovitas ritva valida analoogselt relvale raua materjali järgi. Esialgu võtsin asja kui jänkide seas tuntud armastust relvade vastu, ent tegelikult on seal ju oma iva täiesti olemas. Kalastaja unistus on ju püüda oma rekordkala. Lanti heita on võimalik ka kulunud rõngastega, aga kui ühel hetkel on see hiidkala ootamatult otsas, hakkab rolli mängima see, miks seisus on tamiil või nöör ning kuidas see rekordkala koos landiga kaldale saada. Rõngad on ridva juures olulised!