2020. aasta varakevadel vallutas koroonaviirus Eesti ning meie pere põgenes selle eest Vigala jõe kaldal olevasse maakoju. Elu oli lukus kuni suveni ja suure osa sellest ajast kasutasin ma vimmapüügiks.
Käisin peaaegu kaks kuud iga päev jõe ääres ning jälgisin oma silmaga, kuidas sel ajal muutus nii loodus, kalade saagikus kui ka püügituhin. Kui keeluaeg lõppes, olin oma isu nii täis püüdnud, et ei läinud enam pikka aega jõe lähedalegi...
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Kevade üks ägedamaid püüke on kiirevoolulistel jõelõikudel lihtkäsiõngega matsakate vimbade ja sillerdavate särgede meelitamine. Tegevus on aktiivne ja põnev ning pakub hasarti tundideks.
Vahel trehvab kesktalviste kehvavõitu võtuga päevade sekka ka eredalt meelde jääviad hetki...
Öeldakse, et juhus olla pime. Kalajumala puudutusest sündinud juhtumised muudavad kalaretked meeldejäävaks.
Kui tekib tahtmine suvel pere või sõpradega mõnusasti puhata või lihtsalt argimured mõneks ajaks peast välja ajada, on paras aeg telefon välja lülitada ning sõita Soome puhkama ja miks mitte ka kala püüdma. Selleks sobib suurepäraselt Turu saarestikus merekaldal asuv ning eestlastele kuuluv privaatne ja maaliline Merikoivula.