Latikas on karpkalalaste sugukonda kuuluv kala, kes elab meil enamasti suuremates järvedes, suuremates aeglase vooluga jõgedes või jõeosades ning vähemal määral rannikumeres. Latikas koeb madalaveelistes järvedes või nende osades ja vanajõgedes, ning teadusuuringud on näidanud nende tugevat kudemispaigatruudust. Mõni kala võib 15 aastat järjest igal kevadel täpselt samasse kohta kudema tulla.
Latikas on üks tähtsamaid kutselise kalapüügi objekte meie siseveekogudes, eeskätt Peipsi järves ja Võrtsjärves, ning väga atraktiivne ka harrastuspüüdjatele, eelkõige Emajões, aga ka teistes Emajõe vesikonna jõgedes, Pärnu jõe alamjooksul ning paljudes (peamiselt Eesti lõunaosa) järvedes. Põhjuseks on mõistagi see, et latikas on väga hea söögikala – tema liha on rasvarikas, kõrge toiteväärtusega ja maitsev. Eriti hinnatud on suitsulatikas.
Eesti rekordlatikas püüti 1966. aastal Peipsi järvest, see kala kaalus 5,5 kg, oli 58 cm pikk ning tema vanuseks hinnati 18 aastat. Harrastuspüüdjate saagiks langevad tavaliselt 1–2-kilosed latikad. Hoolimata küllaltki tugevast püügisurvest näitavad kalastiku seire ja uuringute tulemused, et latika käsi (uim) käib praegu vähemalt Peipsi järve–Emajõe–Võrtsjärve süsteemis üsna hästi.
Vanemast ajast on teada, et kui algas latika kudeaeg, jätsid järveäärsed kogukonnad kõik muud tegevused pooleli ja tegelesid kalapüügiga. Seda olukorda kirjeldab hästi August Gailit romaanis „Ekke Moor”, kus vanausuliste kogukonna matriarh unustati surivoodile, kuna sel tähtsal hetkel juhtus midagi veel olulisemat – latikas tuli randa. Ka tänapäeval võtavad paljud kalamehed puhkuse just kevadsuvel, et saada osa põnevast kudemisaladele minevate ja sealt naasvate latikate püügist. Sel ajal on Emajõe-äärne täis õngitsejaid ning kodudes tossavad suitsuahjud.
Saaremaa kalamehed eesotsas Kristjan Siimpojaga on esitanud 2023. aasta kala kandidaadiks angerja (lad Anguilla anguilla).
Angerjas on Saaremaal ja kaugemalgi läbi ajaloo olnud veidi müütilises staatuses. Eelmise sajandi alguse suured saagid panid aluse kalurite suhtelisele jõukusele ja lugupeetud staatusele. Sügaval Vene ajal oli suitsuangerjas kohalik valuuta, mille abil avanesid kõik fondid ja defitsiidi ladude uksed. Viimase 30 aasta jooksul on selle kala arvukus meie vetes aga drastiliselt kukkunud ning üksikute angerjate kättesaamine viimastel aastatel on sarnanenud lotovõiduga. Pole ka ime, sest meie vetesse tagasi jõuab täna 1/20 sellest, mis varem tundus loomulik ja harjumuspärane. Ikalduse põhjuseid on ilmselt mitmeid ja peamine faktor vast looduslike tingimuste muutumine.
Nendes oludes otsustasid Saaremaa kalamehed ise õla alla panna ja üritada olukorda angerjamaimude asustamisega natukenegi parandada. Mandril suurjärvedega midagi sarnast ju toimub, aga Saaremaa rannikumeri ei ole sel aastatuhandel inimkäte abil angerja juurdekasvu näinud. Euroraha ja PRIA abil lahendati ka maimude ostmine ja septembri esimeses pooles leidiski ca 80 000 angerjamaimu uue kodu. Kulub hulk aastaid, enne kui nendest püügikalad kasvavad, ja mastaapide mõttes on see maimukogus ju tilgake meres. Saab kunagi ehk näha, kas angerja arvukus ka tajutavalt tõuseb. Ning iseküsimus, palju neist Sargassosse jõuab ning kunagi uute maimudena koduranna uuesti üles leiab. Aga niisama, näpp suus, angerja hääbumise pealt vaatamine ei vii ju kah kusagile.
Ehk kunagi saabub jälle see aeg, kus jutud rohketest angerjasaakidest ei ole paljas folkloor aegade hämarusest ning selle kala püük muutub uuesti mõistuspäraseks tegevuseks.
Hiiumaa kalurid on esitanud 2023. aasta kala kandidaadiks merisiia (lad Coregonus lavaretus lavaretus L).
„Armastan sind nagu siiakala!“ ehk Hiiumaa kalurid esitavad 2023. aasta kala kandidaadiks merisiia.
Siig on viimasel ajal Hiiumaal teema, seda nii kohalik hõredapiiline merisiig kui tihedamapiiline Soome lahe siig. Esmamainitu populatsiooni on Hiiumaa kalurid viimasel kahel aastal Euroopa raha toel vastsete kevadise asustamisega turgutada aidanud. Hiiumaa vetesse suviti toituma rännanud tihedamapiiline Soome lahe siig andis viimasel suvel üsna tugevat tooni rannakalurite püükides.
Hetkel kuum
Igapäevaselt jutuks olevad kliima soojenemine ja süsinikuemissioon on aktuaalsed ka merisiia arvukusest rääkides. Soe hilissügis kahjustab marja haudumist, pehme talv ja jahe kevad aga tingivad liiga varajase koorumise ning jätavad vastsed nälga. Jääb vaid loota, et ka edaspidi antakse vahele mõni külmem talv.
Siig on alati olnud väärtuslik kala. Ennemalt ei visatud Hiiumaal sellest midagi minema. Pea pandi märja ajalehe sees süte peale küpsema ning lutsutati hiljem puhtaks, pugudest keedeti piimaga kartulisuppi. Mari klopiti sibula ja soolaga ning söödi leiva või kartuliga. Siiad ise aga soolati tünni – kui õigesti tehtud, sai kevadeni süüa või siis raha või muu vajamineva vastu vahetada. Jõulude ajal pidi soolasiig ikka laual olema. Tänasel külmkapi ajastul kiidetakse rohkem siiaäkist ja ega neid õigeid siia soolamise tünnegi enamikel alles pole. Eks ajad ja kombed muutuvadki, aga loodetavasti on ka tulevikus siiakalal hiidlaste toidulaual oma eriline koht.
Kellest saab 2023. aasta kala? On see latikas, angerjas või merisiig? Sina otsustad! Mine lehele www.aastakala.ee ja anna oma hääl! Hääletus kestab aasta lõpuni ning võitja kuulutatakse välja 16. jaanuaril.
Enimloetud
Viimased lood
Kaunase veehoidla kogemus näitab, mis võib edasi juhtudada
Kalakohad
Kus passivad kõige suuremad ahvenad ja kuidas neid kätte saada?
Kus passivad kõige suuremad ahvenad ja kuidas neid kätte saada?
Seadus
Keskkond
Paisjärved tõstavad suvist veetemperatuuri 4–5 kraadi, muutes allavoolu jäävad jõelõigud lõhe-neerueosliku kolleteks
2025. aastal jäi munade õlitamise tõttu sündimata kuni 16 000 kormorani ning söömata vähemalt 56 tonni kala
Kalade elutingimused paranevad Põltsamaa ja Pärnu jõel
Tagasi Kalastaja esilehele