Merikoivula – koht, kus argipäev ununeb

Kalastaja külastas septembri alguses Turu saarestikus Ahvenamaa külje all asuvat Merikoivula puhkekeskust, püüdis merest haugi ja ahvenat ning tõdes Eesti poole tagasi sõites, et kalamehe Eldoraado asub kõigest mõnetunnise autosõidu kaugusel Helsingist.

Soome on koht, kuhu vaatamata taas pead tõstvale koroonaviirusele selle loo kirjutamise ajal veel saab ja lootust on, et ehk kahe riigi vahelist reisiliiklust seekord päris kinni ei pandagi. Ja ega üks koroonaviirus tõsiseid kalafänne ilmselt heidutagi, kui on teada, et meres ootavad ammulisui haugid ja pirakad ahvenad, viska ainult lant ette ja keri kala välja. Üks niisugune koht on Turu saarestikus Ahvenamaa külje all Lokalahtis Pitkäluoto saarel asuv Merikoivula puhkekeskus – privaatne, maaliline ja väga kalarikas paik, kus (ja ma ei liialda) saavad ahvena või haugi kätte ka päris algajad. 14 hektari suurune kompleks asub küll saarel, aga sinna pääseb mööda teetammi, mille abil saar on suure mandriga ühendatud. Maanteed mööda on Helsingisse 230 km ja Uusikaupungisse 16 km, meritsi Kustavisse ca 20 km.

Helsingist Merikoivula poole sõites meil Hannoga püügiala kohta detailne eelinfo puudub, aga loogika ütleb, et midagi keerulist seal olla ei saa – ju on samad kalad mis igal pool Turu saarestikus ja Ahvenamaal. Varustuse poolest oleme valmis kohtuma haugide ja ahvenatega, ülejäänute osas otsustame improviseerida, kui vajadus peaks tekkima.

Esimesel pärastlõunal ongi plaanis haugipüük. Priit tutvustab meile saare ümbruse vesi ning kala hakkab peale sisuliselt kodusadama juurest. Haug on tema sõnul meres olemas aasta ringi, aga kõige suuremad kollid tulevad püüki oktoobris ja novembris. „Minu tutvusringkonna suurima haugi tabas siit möödunud aasta oktoobris Ahti Asmann. See kala kaalus veidi üle 6 kilo,“ valgustab Priit. „Aga ega me siin töö kõrvalt väga palju pole saanud püüdmas käia. Enamus veeala vajab alles avastamist.“ (Pärast meie lahkumist saab droonimees Tanel, kes tuleb puhkekeskuse territooriumi õhust üles filmima, Minnow Spooni taolise landiga kohe kodusadama vastast pea 7-kilose haugi. „Elu on ebaõiglane,“ ohkab selle peale Priit.)

Lantidest, nii palju kui me neid läbi jõuame püüda, toimivad hõbedane Kuusamo Professor, tumepruun Saare Slaider, ahvenavärvingus Salmo Slider, papagoivärvingus Arrow Jerk, Eduard Terase Slaider, nimetu Läti plekklant jt. Ilmselt saaks siit kala pea iga landiga, mis vajalikult sügavuselt tuleb, aga palju sa ikka jaksad neid vahetada.

Loodetuul on tugev ja kõigis lahtedes ja karidel, kus tahaks, korralikult püüda ei lase; õnneks leiab saarte vahelt ka varjulisemaid paiku, kus otse peale ei lõõtsu. Kala on meres silmnähtavalt palju, vahepeal ujuvad nad landile järgi, võtavad, pääsevad lahti jne. Paari tunniga saame kätte ja laseme tagasi umbes 15 haugi, kõik standardmõõdus, kilost kaheni. Küllap saaks veelgi ja ka suuremaid, aga püügi lõpetab ootamatu äpardus Saare Slaideri konksuga, mille üks haru rabeleva haugi suust pääsedes nii sügavale pöidlasse vupsab, et seda tuleb Uusikaupunki haiglas välja lõikamas käia. Midagi hullu õnneks ei ole, tuikab küll, aga järgmisel päeval saab püüki jätkata.

Teine päev algab laussajuga, sestap pääseme püüdma alles lõuna paiku. Päevaplaan näeb ette ahvenate kimbutamist ja ootused on üsna kõrged, sest Priidu sõnul jääb siin alatasa võrkudesse tõelisi kolle. Esimeseks püügipaigaks on saarele viival teetammil olev sild, õigemini selle alune. See on koht, kus vesi vastavalt tuulele, tõusule ja mõõnale pidevalt ühele või teisele poole liigub ja kuhu ahvenatele meeldib koguneda. Mida tugevam on silla all vool, seda paremini võtab, kui aga vee liikumine peatub, et hakata peagi teisele poole voolama, on ka võtus paus. Püüdma hakates ilmneb, et kõige paremini toob kala microjigi, mida on võimalik täpsemini kontrollida ja mängitada, seevastu pika lipsuga rakendus samavõrd hästi ei toimi. Ahvenat tuleb küll ja minu arvates on täitsa vahva püük, aga Priit ütleb, ei võta üldse. Eestis oleks täitsa normaalne sellise võtuga paigale jääda ja edasi püüda, meie aga kolime paari tunni pärast paati ümber ja otsustame suuri triibusid otsida merest.

Esimene ankrupaik kala ei anna, teises aga on ahven olemas. Koht asub küllaltki järsult merre langeva kalju juures, kus põhi kukub kahelt meetrilt viiele. Kallaku peal kasvab ka vesikuuske ja nende vahel näibki ahven passivat. Kui silla juures olid suurimad triibud nii 250-grammised, siis siit õnnestub saada ka poolekiloseid pätse. Mõne tunni jooksul teeme vaid kolm-neli ankrut ja võtame kaasa kausitäie valitud kala, mille õhtul ära suitsutame. Merest tillukeste jigidega suurt ahvenat rebida on uskumatult äge!

Ööl vastu kolmandat päeva jõuab kohale too esimene septembrikuine sügistorm, mis Eestiski palju pahandust teeb. Tuul on nii tugev, et lageda peal ei kuule kümne meetri kauguselt enam kaaslase häält ja kohe hommikul on selge, et mereleminekust asja ei saa. Ainus võimalus üldse kala püüda on eelmise päeva ahvenakohtadest silla juures. Ühel pool silda on suured lained, teisel pool aga varjab kõrge teetamm marutuule ära ja selle taga on võimalik täiesti normaalselt olla. Ja siis hakkab pihta.

Kas on torm kala võtma pannud või on lihtsalt hea päev, aga eelmise päeva tujutu võtt on ümber vahetatud ning ahvenad teevad koostööd kohe esimestest heidetest alates. On perioode, kus kala on otsas iga viskega ja võtud toimuvad peaaegu jalgade eest, siis aga näib parv jälle kaugemale vajuvat ja tahab natuke meelitamist. Kala on ilus, valdavalt 150–250-grammine, mille vahele viskab ka suuremaid ja pisemaid – nagu ikka ahvenapüügil. Võtt on väga ahne, lausa agressiivne ja vahepeal on tunne, et kisuvad, kuradid, ridva käest ära, kui seda kõvasti kinni ei hoia. Nagu kalamehe märg unenägu!

Jigide värvingutest töötavad kõige paremini oranžid ja roosakad toonid, aga ka mootoriõli ja must, seevastu siniseid ja valgeid võdikuid nii hästi ei võeta. Päeva tegijad on kiilivastse imitatsioonid – Fanatiku Larva, Perchiku Babka ja Lucky Johni Nayada. Tillukesi võdikuid kulub palju, sest ahvenad on pidevalt nende kallal nagu piraajad, näkitsevad siit ja sikutavad sealt, kuni lõpuks hammustavad saba tagant ära. Kui seda ei juhtu, siis hiljemalt paarikümne kalaga hakkab jigi ise konksusäärel libisema – püksid tõmmatakse maha – ja enam ei võta. Pakk tillukesi võdikuid tunni ajaga läbi püüda pole üldse mingi küsimus.

Esimesed paar tundi laseme kõik ahvenad tagasi, aga ühel hetkel meenub Priidule, et õhtul tulevad ju sõbrad Eestist külla – võiks neile ikka kala suitsu panna. Seejärel püüame pooleteise tunniga nagu naksti suitsuahjutäie valitud ahvenat. Püüaks veel, aga aeg saab otsa ja tuleb hakata end tagasiteele sättima, et õhtuse praami peale jõuda.

Igavesti äge kalaretk oli, õige mitmel põhjusel.

Majutus on superluks. Uhiuued majad, kõik mugavused, sadam 200 meetri kaugusel.

Meri on liigendatud, kala on palju ja see hakkab pihta kodusadama lähedalt – meie kalakohale jõudmiseks üle 10 minuti kordagi ei sõitnud. Eriti vahva oli ahvenapüük – kus sa ikka niimoodi triibusid kakkuda saad, et püüadki isu täis ja kuhja kah peale!

Teekond Merikoivulasse ei ole nii pikk ja väsitav, et pool järgmist päeva kuluks sõidust välja puhkamisele. Kui retk ette võtta, on paras üle minna õhtuse laevaga, siis ei lähe päev kaduma ja saab järgmisel hommikul kohe püügiga pihta hakata. 230 km on just paras vahemaa, et ühe soojaga ära vajutada. Helsingist Turuni saab sõita mööda neljarealist kiirteed ja see osa möödub märkamatult, sealt edasi jääb veel umbes 50 kilomeetrit n-ö tavalist maanteed. Mingit praami ja praamipiletitega sahmardamist (nagu Ahvenamaale minnes) ei ole – sõidad Helsingis laevalt maha ja järgmise peatuse teedki juba umbes kolme tunni pärast Merikoivulas. Nii et võib-olla seal kohtumegi.