Peipsi järvest eemaldati tragimistalgute käigus 555 vana võrku

Ilm sel aastal tragijaid soosis. Ühel hommikul oli küll loodetust tugevam tuul, kuid õnneks see rauges paari tunniga ning oluliselt planeeritud tegevust ei seganud. Järve puhastamises osalesid keskkonnaametnikud, koostööpartnerid teistest riigiasutustest ja kalurid, neljal päeval kokku 59 inimest.

Tegevus oli korraldatud nii, et väiksemad paatkonnad lohistasid etteantud marsruudil aeglases tempos liikudes põhja mööda ogalist raskust ehk tragi. Kui tragi millegi külge haakis, tähistati asukoht poi ülesannet täitva kanistriga ning selle koordinaadid saadeti võrgumasinaga varustatud laevale. Võrkude väljavõtmise laevu oli abiks kolm, ühe laeva kohta kammis põhja kolm kuni neli paatkonda. Laeva meeskonna ülesandeks oli kanistrid üles otsida ning võrgud ja muud püügivahendid pardale kerida. Üles märgiti leiu koordinaadid, võrkude arv ja tüüp ning nendes olevad kalad.

Lõbusõit polnud see kellelegi. Keerulisemad olukorrad tekkisid siis, kui võrke oli palju puntras, nendesse oli omakorda takerdunud oksi, kive või ankruid. Vaid korra pidi võrgupuntra kättesaamiseks kasutama ka laeval oleva kraana abi. Suurem osa võrkudesse jäänud kaladest oli lagunemisjärgus ja korralikult haisvad, sageli krõbises võrgulina väljatõmbamisel rändkarpidest ja mustas järvemudast. Aeg-ajalt oli võimalus ka vette vabastatud ahvenale, latikale või kohale järele lehvitada. Enamus kättesaadud võrke osutusid nn Hiina võrkudeks, vähem oli Soome ja Vene päritolu võrke.

Kokkuvõttes eemaldati nelja päevaga Peipsist 162 erinevast kohast 555 vana võrku. Võrkudest loeti kokku 1927 surnud kala. Kui neile juurde liita varem võrku takerdunud ja praeguseks lõplikult lagunenud kalad, ulatuks hukkunute arv kordades suuremaks. 128 elusat kala vabastati järve. Kokku kulutati veekogul koos kaluritega ca 1000 töötundi ja kõikide veesõidukitega läbiti tragimisel kokku ca 3000 km.

Tragimist korraldava Keskkonnaameti järelevalve peainspektor Ivo Kask nentis, et tulemus oli ootuspärane. Suures ja tuulele avatud järves on püügile asetatud võrkude kadumine pidev probleem. Sel aastal soodustasid seda ka ebastabiilsed jääolud. Vanade triivima jäänud võrkude eemaldamine on vajalik, sest need püüavad kalu edasi, segavad veeliiklust ja teiste kalameeste püügivahendeid. Tormidega kaldale uhutult ohustavad need roostikus elavaid veelindude ja teisi loomi. Sünteetilisest materjalist valmistatud võrgud lagunevad veekogu põhjas väga aeglaselt ning on võimelised saaki kinni hoidma veel pikka aega.

19 aasta jooksul on tragimistega avastatud ja kaldale toodud 12 584 nakkevõrku ja 14 mõrda. Kui need kummitusvõrgud ühte jadasse asetada, ulatuks selle pikkus 880 kilomeetrini. Umbes sama vahemaa kuluks Tallinn–Jõhvi–Vasknarva–Värska–Valga– Pärnu–Haapsalu–Tallinn ringiks ehk Mandri-Eestile tiiru peale tegemiseks.

Suur tänu kõigile, kes tragimisel kaasa aitasid!