Kummipükstes kahlamine – ohtlik või ohutu?

Ainus naissoost katsealune, kirglik kalastaja Inga Lunge oli enda sõnul varem korduvalt kummipükstes kahlanud ning kala püüdnud, ent polnud kunagi varem kahlakates sisse kukkunud. Oma jah-sõna katses osalemiseks andis ta kiiresti, aga katsepäeva hommikuks oli ärevus nii suureks paisunud, et Inga värises nagu haavaleht, justkui oodates mingit hirmsat kohtuotsust.

„Minu tööks on inimesi õpetada, kuidas esinemisärevusega hakkama saada, end kontrollida ja hingata. Praegu aga pean ausalt tunnistama, et sellist ärevust, kui süda rinnus niimoodi peksab ja ma lausa värisen, ma varasemast ei mäleta,“ tunnistas ta. „Ja see ei ole nüüd mingi näitleja jutt, et oo, ma olen nii närvis. Ma olen tegelikult ikka supernärvis!“

Erki sõnul ta väga ei pabistanud. „Tundus, et tänase katse juures oli kehakaal abiks ja ma olin üsna kindel, et juhtub mis juhtub, aga põhja ma ei lähe. Teine hea asi oli see, et minu kummipüksid olid sisuliselt ideaalses mõõdus – väga palju vett mul neisse ei tulnud, teisalt ei jäänud sisse ka väga palju õhku. Isegi üks sokk jäi kuivaks,“ rääkis ta. „Mina arvan, et kõik, kes kummipükstes kalale lähevad, peaksid sissekukkumist enne kontrollitud keskkonnas harjutama. Siis ei ole see olukord, kuhu ootamatult satutakse, kalastajale võõras ning on mingisugunegi aimdus, mida teha ja kuidas sealt turvaliselt välja tulla. Üldlevinud tõekspidamine, et nuga peab alati vööl olema, paika ei pea. Selle noaga pole hädaolukorras küll reaalne pükse lõhki lõikama hakata.“

Ka Raio oli seisukohal, et kummipükse ning nendes kahlamist pole vaja karta. „Näiteks jalgpallis saab oluliselt rohkem inimesi vigastada kui kummipükstes. Küll aga peaksid kõik kalamehed enne püügile minekut kummipükstes vette kukkumist ja püstisaamist turvalistes oludes katsetama. Täna sai järgi proovitud ka selili keeramine ja nii on tõesti kergem jalgu põhja saada,“ ütles ta.

Eks eelkõige seetõttu, et vette kukkudes satutakse ootamatult uudsesse olukorda, kus esimene refleks on õhku ahmida ja üritada end võimalikult kähku püsti ajada. Õhu ahmimise asemel aga tõmmatakse ilmselt kopsudesse tubli sõõm vett ning tekib paanika. Ja kõhuli asendis püstitõusmine ei ole alati nii lihtne nagu kõrvaltvaatajale paistab – selle õnnestumises saab olla enam-vähem kindel vaid siis, kui ollakse Raio Piirojaga sarnases füüsilises vormis.

Mida teha, et kõnealuseid õnnetusi ei juhtuks? Kõik katses osalejad olid seisukohal, et enne kahlamispüügile minekut tuleks kummipükstes vette kukkumine ning uuesti püsti saamine turvalistes oludes omal nahal järgi proovida. Ainult nii saab hätta sattudes käituda isiklikele kogemustele tuginedes.

Teiseks – hoidke kahlamise ajal silmad lahti, meeled erksad ning jälgige ümbrust. Olge ettevaatlik kohtades, kuhu ulatuvad suurte laevade tekitatud lained, sest need võivad kõige ootamatumal hetkel ebameeldivalt üllatada. Samuti maksab meeles pidada, et rohkete libedate kividega meriforellirand tähendab kahlajale kordades suuremat väljakutset kui madal ning ühtlase põhjaga haugilaht.

Mis aga kõige tähtsam – vältige alkoholi tarbimist enne kahlama minekut ning selle ajal. Võib ju mõelda, et mis see paar lonksu kangemat ikka teeb, annab ainult sooja, vesi ju külm. Paraku piisab ka väikesest eksimusest, oma võimete ülehindamisest või aeglustunud reaktsioonist, et tulemus oleks fataalne. Alkohol ja kahlamine ei käi kokku!