25 aastat ja 100 numbrit Kalastajat

Küll see aeg lendab kiiresti. Kui ma 1998. aastal Tartu Ülikooli viimase kursuse üliõpilasena Kalastajaga liitusin, ei osanud ma ka kõige julgemates fantaasiates ette kujutada, et minu teekond ajakirjas nii pikaks kujuneb. Ometi on see just nii läinud ja veerand sajandit on möödunud pea märkamatult. Koos Kalastajaga on saanud täiskasvanuks terve põlvkond noori kalamehi.

100 numbrit ja 25 aastat on väärikad näitajad. Ehkki 100 on igavesti uhke ja ümmargune, pole see tegelikult kuigi erakordne, sest sajanda numbrini on jõudnud paljud ajakirjad. Seevastu 25 ilmumisaastat on ühe ajakirja – eriti veel hobiajakirja – jaoks palju märgilisem saavutus, sest selle verstapostini jõudnud väljaandeid on oluliselt vähem. Täna on hea meel tõdeda, et 1996. aastal alustanud Kalastaja on veerand sajandit hiljem jätkuvalt elus ja hea tervise juures ning selle üle võib ainult uhkust tunda. Kui palju meil üldse selliseid ajakirju on, mis nii kaua on ilmunud?

Minu toimetada on olnud 70 numbrit Kalastajat, mis ajaliselt teeb kokku pea 18 aastat. Tuttavad küsivad sageli, et kuidas sa kogu aeg uusi teemasid leiad. Ega see tegelikult nii keeruline olegi – kalastusvaldkond areneb pidevalt, igal aastal tuleb välja loendamatu hulk uut püügivarustust, tekivad uued püügiviisid jne. Ideede ammutamiseks tuleb eelkõige palju kalal käia, sest head mõtted sünnivad ikka kalal olles.