Viis enimlevinud viga, mida alga(jama)d kohapüüdjad Emajõe alamjooksul teevad

See artikkel sündis 2026. aasta 16. juuni hommikupoolikul, mil kohapüügiks avati Emajõe alumine, Koosa jõe suudmest kuni Emajõe suudmeni ulatuv osa. Mainitud jõelõigul on legendaarse kohapüügi piirkonna maine, mida hooaja esimene püügipäev ka veenvalt tõestas. Lõviosa avapäeval Emajõe alumistel kilomeetritel püüdnud rohkem kui sajast paatkonnast tabas paarkümmend või rohkem koha, nende seas ka rohkem kui 70 cm pikkuseid ja 3 kg ületavaid isendeid.

Koosa jõe suudmest allavoolu jääv Emajõe piirkond on spetsiifiliste püügitingimustega ning tehniliselt nõudlik. Käesolev artikkel tugineb autori vestlusele püügikaaslase Imre Ossuliga, mehega, kes tunneb Emajõge nagu oma taskut ning kelle suurim kirg kalapüügis on just kohakala püüdmine.

Emajõe alamjooksul on Imre Ossuli sõnul edukad need püüdjad, kes järgivad kalastamisel viit lihtsat põhimõtet. Tutvustame neid alljärgnevalt.

„Kui Emajõel lahtiste silmadega ringi vaadata, siis on lihtsalt hämmastav, kui tihti eksitakse kohapüügi jaoks sobiva nööri valikul. Väga tihti kasutatakse nööre, mis lihtsalt ei sobi koha püüdmiseks. Mulle ei mahu pähe, kuidas meie kalamehed, erinevalt näiteks Läti või Leedu ametivendadest, kasutavad odavaid ja kohapüügiks halvasti sobivaid või siis liiga jämedaid nööre,“ räägib Ossul Kalastajale avameelselt.

Aga mida siis peaks üks mitte kõige kogenum kohapüüdja nööri valimisel silmas pidama?

„Esimene asi on see, et nööri valimisel ei ole vaja pöörata tähelepanu selle läbimõõdule millimeetrites. Nöörid on väga erinevad, nende pinnatöötlus ja punutise tihedus muudavad millimeetrites toodud läbimõõdu ebaoluliseks informatsiooniks. Tähtis on vaadata nööri nn Jaapani klassifikatsiooni numbrit ehk PE-d. Emajõe kohapüügiks on optimaalsed PE-numbriga 1 või 1,2 tähistatud nöörid. Teine ääretult oluline detail on punutise kiudude arv. See peaks olema vähemalt 8, parem kui on 12 või rohkem. Mida rohkem on nööri punumisel kasutatud kiude, seda siledam on nööri pind ja seda paremini/kiiremini see vees vajub. Neljakordse punutisega nööri pind on ebaühtlasem kui 12-kordse punutisega nööril, neljakordne vajub märgatavalt viletsamalt. Nöör on asi, mille soetamisel ei tohi raha kokku hoida, ainult kvaliteetne nöör loob püüdja ja landi vahele korraliku kontakti ning annab püüdjale edasi informatsiooni selle kohta, mis vee all toimub: kvaliteetset nööri kasutades „loeb“ püüdja põhja ja selle ebatasasusi ning tunneb ka kõige ettevaatlikumaid kontakte kalaga.“

„Head universaalset ritva, millega saaks lisaks ahvenale ja haugile püüda ka koha, ei ole olemas,“ on Imre Ossul resoluutne. „Kohapüügiks Emajõe alamjooksul on vaja lühikest, kerget, kiiretoimelist ning jäika ritva,“ täpsustab ta. Kogemus ütleb talle, et Emajõe alamjooksule sobivate, paadist püügiks mõeldud ritvade pikkus peaks jääma 2,2–2,4 meetri vahele. Ritvade test võiks alata 7–8 grammist, ülemine ots aga ulatuda 30–40 grammi kanti. „Valdavalt käib Emajõe alumises otsas püük 14–21-grammiste raskustega. Kui lisada sellisele jigipeale saledakehaline, mõnegrammise kaaluga 4–5-tolline silikoon, nii nagu Emajõe kohale meeldib, siis saame ideaalselt tasakaalustatud rakenduse. Sellise rakendusega tunneb kalamees landi mängu, põhja reljeefi ja kala käitumist sõna otseses mõttes oma sõrmede ja peopesadega, ja just selline üks õige kohapüük peakski Emajõe alamjooksul välja nägema.“

Koosa jõest allapoole jääv Emajõe osa on spetsiifilise põhjaprofiiliga. Peamiselt püütakse siin koha kaldalähedaste rantide äärest. Esmalt tasuks kalamehel sügavuskaardi pealt sellised kohad üles otsida. Kui ollakse end mõnes säärases kohas paadiga ankrusse pannud, siis peaks püük käima kaldaga paralleelselt allavoolu heites. Kaldalähedaste, järsku sügavaks minevate alade põhja on jõevool uuristanud väikeseid ebatasasusi, seal on mättaid, kive ja põhja vajunud puid. Just säärastes kohtades meeldib kohale redutada, sest jõe põhjas olevad voolutakistused võimaldavad tal nende taha pugeda ning energiat säästes paigal püsida. Reeglina on säärastes „pesades“ mitte üks, vaid mitu-mitu kala.

Erinevalt Emajõe kesk- ja ülemjooksust, kus tihti püütakse lanti lehvikukujuliselt loopides või sügavatest aukudest, tasub Koosa jõest allavoolu jääval lõigul landiga püüdes piirduda vooluga paralleelselt allavoolu heitmisega. Vahel, kui kalamees soovib, võib teha mõne kuni paarikümne kraadise kaldega kontrollheite kalda või jõe keskosa suunas, kuid see jäägu pigem erandiks kui reegliks. Kohakütil tasuks meeles pidada, et väga tihti on koha päris kalda ääres, paari meetri kaugusel kaldaroostikust, seal, kus põhi järsult langema hakkab.

Kogenud püüdjad võivad ühel kohal veeta tunde või isegi terve püügipäeva. Nad teavad, et kala on seal kindlasti olemas. Küsimus on lihtsalt selles, millal koha toitub. Üldjuhul kipuvad efektiivsed olema varased hommikutunnid, kuid tihti muutub koha aktiivseks keskpäeval, mil ööpäevane temperatuur tõuseb haripunkti. Ka ei ole harvad juhud, kui suveõhtuti, nii umbes kella 18–20 paiku, mil päike on madalamale vajunud, aktiveeruvad viidikad. Seegi võib olla hea hetk kohakala tabamiseks.