Lendõnge ajalugu, IV osa: nümfipüük ei sobi härrasmehele

Lendõngitsemine on maailmas üks populaarsemaid kalastusviise ning sellega tegeletakse mitte kala kui söögipoolise, vaid esmajoones püüginaudingu saamise eesmärgil. Kust ja kuidas on aga lendõngitsemine alguse saanud? Selle vana ja väärika püügiriista juured ulatuvad 2. sajandi Makedooniasse ning vanaasse Hiinasse ja Jaapanisse.

19. ja 20. sajandit võib pidada lendõnge väga kiire arengu perioodiks, mis tõi kaasa mitmed murrangulised momendid püügivarustuse ning -tehnika osas.

Miks kala ühte putukat võtab ja teist peaaegu samasugust ei puuduta? Miks kala ei tee peibutisest väljagi, kui ta eile seda aplalt võttis? Putukad on lendõngepüügi tähtsaim osa. Artiklisarja käesolevas ja järgmises osas käsitleme kuivi putukaid ja nümfe.

Tartu mees Toomas Hango (58) on Kalastaja püsiautor, kes on aastaid vedanud Kalastaja lendõngerubriiki. Emajõelinna kalamehed teavad Toomast eeskätt kui fanaatilist lendõngitsejat, ent kalapüügipisikuga nakatus ta hoopiski Piirissaarel, kui lapsena isa ja onudega Peipsil kalal käis.

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.