Lendõnge ajalugu, IV osa: nümfipüük ei sobi härrasmehele

Lendõngitsemine on maailmas üks populaarsemaid kalastusviise ning sellega tegeletakse mitte kala kui söögipoolise, vaid esmajoones püüginaudingu saamise eesmärgil. Kust ja kuidas on aga lendõngitsemine alguse saanud? Selle vana ja väärika püügiriista juured ulatuvad 2. sajandi Makedooniasse ning vanaasse Hiinasse ja Jaapanisse.

19. ja 20. sajandit võib pidada lendõnge väga kiire arengu perioodiks, mis tõi kaasa mitmed murrangulised momendid püügivarustuse ning -tehnika osas.

Miks kala ühte putukat võtab ja teist peaaegu samasugust ei puuduta? Miks kala ei tee peibutisest väljagi, kui ta eile seda aplalt võttis? Putukad on lendõngepüügi tähtsaim osa. Artiklisarja käesolevas ja järgmises osas käsitleme kuivi putukaid ja nümfe.

Tartu mees Toomas Hango (58) on Kalastaja püsiautor, kes on aastaid vedanud Kalastaja lendõngerubriiki. Emajõelinna kalamehed teavad Toomast eeskätt kui fanaatilist lendõngitsejat, ent kalapüügipisikuga nakatus ta hoopiski Piirissaarel, kui lapsena isa ja onudega Peipsil kalal käis.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.