- imelineajalugu.ee
- imelineteadus.ee
- aripaev.ee
- bestmarketing.ee
- dv.ee
- ehitusuudised.ee
- finantsuudised.ee
- foundme.io
- ituudised.ee
- kaubandus.ee
- kestlikkusuudised.ee
- kinnisvarauudised.ee
- laanevirumaauudised.ee
- logistikauudised.ee
- mu.ee
- palgauudised.ee
- personaliuudised.ee
- pollumajandus.ee
- raamatupidaja.ee
- toostusuudised.ee
Sügisene haugipüük Lucky Johni lantidega
Sügis on paljude kalameeste lemmikaeg haugi püüdmiseks – ilmad on jahedad, veetemperatuur alaneb järk-järgult ning kala hakkab talveks valmistuma ja aplamalt toituma. Võib öelda, et tingimused on igas mõttes ideaalsed! Sügisese haugipüügi muudab ägedaks asjaolu, et püüda saab peaaegu igal pool ja igal viisil – haugi on võimalik saada nii jõgedes, järvedes kui meres ja nii kaldalt, vees kahlates kui paadist. Selles loos vaatamegi, mille poolest erinevad üksteisest meri, jõed ja järved ning milliseid püügitaktikaid kõigis neis rakendada.
Et lugejal oleks järgnevaga lihtsam mõttes kaasas käia, jagame sügise kolmeks. Olgu kohe öeldud, et nii aastate kui veekogude lõikes ei pruugi see jaotus igal pool ühtmoodi paika pidada, kuid laias laastus võib siiski eristada varasügist, kesksügist või pärissügist ning hilissügist. Nagu kalapüügi puhul ikka, nii on ka haugipüügil kõige olulisem osa praktika ehk tuleb võimalikult palju kalal käia – ainult siis on kalamehel lootust kõige magusamatele perioodidele ja momentidele pihta saada.
Kuna haugipüügist on aastate jooksul kirjutatud palju, on käesolev artikkel pigem ülevaatlik, kokkuvõtlik ja suunav. Jagan järgnevas loos enda kogemusi, kordan üle mõned põhitõed, heidan pilgu sobilikule varustusele jne ning kõige selle vahele mahutan ka mõned tähelepanekud ja nipid, millest kalamehel abi võiks olla. Mõnusat lugemist!
Vara-, kesk- ja hilissügis
Nagu juba mainisin, jaotame artiklis sügise kolmeks – vara-, kesk- ja hilissügiseks. Varasügisel on haug veel peamiselt suvistes piirkondades – kupuväljades, roostikus või selle lähedal, vetikate ümbruses jne. Tavaliselt jääb see aeg augusti lõppu ja septembrisse. Sel ajal on oluline jälgida ilmateadet ja hoida silmad-kõrvad lahti, sest esimeste öökülmade saabudes hakkab haug tavaliselt ahnemalt võtma.
Kesksügisel, kui puulehed on juba korralikult värvilised, on kalad liikumas sügisestesse piirkondadesse, kus alustavad läheneva talve ootuses intensiivset toitumist. Sel ajal on haug leitav näiteks rantidelt ja keskveest, kus piirab söödakala parvesid. Samuti meeldivad siis haugile muust ümbrusest eristuvad alad, ehitised ja paadisillad, kuhu söödakalad tihtipeale kogunevad. Kesksügis kestab umbkaudu septembri keskpaigast või lõpust kuni oktoobri keskpaiga või lõpuni.
Kolmas etapp on hilissügis – enamus puid on juba raagus ning veetemperatuur on langenud alla 6–8 kraadi. Sel ajal liiguvad ka viimased haugid talvituspaikadesse, mis asuvad reeglina veekogu sügavamates osades. Kui tabate haugi, kellel on peal kaanid, siis suure tõenäosusega on kala juba niivõrd passiivne, et passib kõhuga vastu veekogu põhja.
Jõgedest olen mina hilissügisel kõige rohkem haugi saanud vaiksema vooluga n-ö basseinidest ja jõelõikudest ning seisva veega paunadest. Samuti on siis väga head ka nt tagasivoolud, s.t paigad, kus vesi pöördub vastupidiselt peavoolu suunale. Need moodustuvad tavaliselt laienditesse kalda lähedale või ka sisekurvidesse. Veel meeldivad haugidele lisajõgede suubumiskohad, ojade ja kraavide sissevoolu kohad, vanajõed, sonnid, aga ka igasugune inimtekkeline veealune struktuur, näiteks kivimüürid, sildade alused jne. Muide, vanajõed ja sonnid on paljudes vooluveekogudes haugide ühed lemmik-talvitumispaigad, seega tasub sügiseti proovida ka neid.
Hilissügisene haugipüük kestab kuni jää tulekuni ja sel ajal on hästi iseloomulik, et päeva jooksul on haugil mõni üksik toitumisperiood, mis võib kesta mõnekümnest minutist paari tunnini. Sügisel maksab meeles pidada, et mida külmemaks läheb vesi, seda enam hindab haug potentsiaalsest saagist saadavat kasu. Ehk teisisõnu – kui saak on liiga väike, liigub liiga kiiresti või tuleb selle tabamiseks kulutada liialt palju energiat, näiteks teha liiga kiire sööstu või saakobjekti pikalt jälitada, siis ei pruugi haug saaki üldse rünnata. Seetõttu lähtun mina sügiseti tuntud reeglist – mida külmem vesi, seda aeglasem kerimine ja suurem lant. Laias laastus peab see paika, kuid aastate jooksul on ette tulnud ka igasuguseid erandeid. Seetõttu maksab katsetada erinevates suurustes lante, värve ja kerimiskiiruseid.
Sügisene püük merest
Mõnus haugipüük meres, eriti suursaarte ümbruses, kestab tavaliselt kogu suve, ent augustis muutub kala mitmel pool tujukaks ega võta enam nii hästi nagu näiteks juulis. Sügisel aga jõuab kätte haugi teine suurem toitumisperiood. Aastati on see erinev, aga tavaliselt algab millalgi septembris. Haug tuleb siis meres toituma täiesti madalasse ja teda võib tabada mõnekümne sentimeetri kuni poole meetri sügavuses veest. Kui kala on tulnud madalasse, saab teda püüda nii kahlamispükstega meres kahlates kui ka paadist.
Kust meres haugi otsida? Eesti parimad püügialad jäävad suuremate saarte ümbrusse ja läänerannikule. Näiteks on tuntuks saanud rannikumeri Tõstamaast Virtsuni ja ka Vormsi piirkond – mõlemas paigas korraldatakse ka spinninguvõistlusi. Püügikohtade valikul on oluliseks sõnapaariks „ümbrusest eristumine“. Põhjakontuuri muutus, kivid, vetikaplatsid – kõik kohad, mis pakuvad söödakalale võimalusi koguneda ja varjuda ning haugile võimalusi saaki varitseda, tasuvad proovimist. Eriliselt meeldivad haugile kivised ja heledad karid, mille peal ja servades on hea saaki varitseda. Eriti hea on see, kui sellised karid eristuvad ülejäänud merepõhjast, siis on kala üsna kindlasti nende peal. Tihtipeale on kalad ühel platsil koos ja sama kari pealt võib päeva jooksul tabada kümneid kalu. Seetõttu tasub katsetada paadi uude paika ankurdamist ning loopida lanti erinevatel trajektooridel. Nii toimides saab perspektiivikas ala korralikult läbi püütud. Eriti oluline on see siis, kui põhi on ühtlasem või karisid rohkem, sest sellistes paikades võib kala olla rohkem laiali.
Kui töötaval platsil või karil võtt raugeb, tasub vahepeal proovida teisi kohti ning kala toonud piirkonda mõne aja pärast tagasi tulla. Vahel piisabki sellest, kui lasta kalasel alal mõnda aega n-ö puhata – siis võib hiljem naastes sealt veel haugi saada. Samuti võiks proovida erinevaid lante ja värvitoone ning jällegi landi loopimist ja kerimist erinevaid trajektoore mööda. Kui lähed kahlama, tasub samuti enda ümber kõik läbi püüda. Kahlates maksab olla ettevaatlik, sest kivid on libedad!
Tuulise ilmaga on väga hea nipp allatuult viskamine. Enamik kalamehi on selle peale küllap ka ise tulnud, kuid ikka ja jälle võib merel näha püüdjaid, kes punnitavad vastutuult ning suudavad sooritada kõigest 10–20-meetriseid viskeid. Tõsi, vahel piisab sellestki, kuid tavaliselt tähendab pikem vise suuremat tõenäosust kala saada. Pika viskega püüab kalamees lihtsalt läbi suurema veeala ning annab kalale võimaluse saaki jälitada, mis on tihti oluline faktor haugi võtmasaamisel.
Siit ka teine nipp, mis puudutab jälitavat kala. Kui näed haugi landile järgi ujumas, aga võttu ei järgne, siis kuidas selline kala võtma saada? Minu kogemus ütleb, et landi mängu tasub natuke muuta. Sügiseti proovin esimese asjana lühikese pausi tegemist või kerimise aeglustamist. Sageli toimub võtt just pausihetkel. Kui kala jätkab samamoodi landi jälitamist, ent ei paista võtust huvituvat, aeglustab ujumist või jääb hoopiski seisma, teen pikema pausi. Niisugust asja on hea teha aeglaselt uppuvate sööstlantide ja ka osade võnkuvate lantidega. Kui ka see ei tööta, proovin midagi äkilisemat, näiteks teen ridavaga 1–3 järsku lööki või tõmmet või kerin korraks hoopis kiiremini, üritades matkida vigastatud kala käitumist.
Kui need nipid ei toimi, võib proovida landi vahetamist, katsetades nt suuremat ja väiksemat lanti või ka hoopis teist landitüüpi, vahetades nt sööstlandi võnkuva või kummilandi vastu. Kui kala ujus mingis suunas paadist eemale, võiks järgnevad visked teha kala eemaldumise suunas. Juhul, kui kala jälitas lanti paadini, kuid järgnevate visete jooksul mingit reaktsiooni ei järgne, tasub endiselt paadi juures ka pikemaid pause teha. Vahel jäävad haugid paadi juurde või selle alla ootama ning ründavad lanti alles mõne aja pärast.
Kogu selle protsessi eesmärk on saada aru, milliseid lante, värve ja mängitamist kala antud päeval eelistab. Küll ja veel on olnud neid päevi, kus lanti jälitava kala võtma meelitamine on aidanud aru saada, milliseid lante ja missugust mängu haug sel päeval eelistab ning ülejäänud püügipäeva on saatnud edu. Isegi rekordeid oleme sel moel purustanud.
Lucky Johni haugilantidest on merepüügi klassika plekist võnklant Croco Spoon ning Arrow Jerki erinevad suurused ja värvingud. Laiema kerega plekklandi eelis on see, et sellega saab edukalt püüda ka väga madalas vees, lisaks hõljuvad need pausitamise ajal parasjagu kaua ning nende mäng annab ka passiivsemale kalale võimaluse lanti rünnata. Arrow Jerki (ja üldse sööstlantide) puhul tasub jälgida landimudelit ning selle soovituslikku püügisügavust. Reeglina sobib vees hõljuv (ingl low floating) mudel rohkem madalas vees püügiks, uppuv (sinking) aga hoopis sügavamasse. Siiski võivad kalade eelistused püügipäeva jooksul ka muutuda. Sellest tulenevalt on üks hea nipp veel selline, et uppuvat mudelit tasub katsetada ka madalamas vees, sest vahel tahab kala hoopis kiiremat landi vajumist või ka kerimist. Samuti on olnud päevi, kus haug eelistab sügavamas vees hoopis hõljuvat või aeglaselt uppuvat mudelit, sest söödakala asub pinnakihis.
Meres ei maksa peljata ka kummilante, sest needki töötavad üpris hästi. Lucky Johni tootevalikust on juba aastaid väga hästi kala toonud Kubira kummilandid, mida pakutakse 12,5–32 cm pikkustena. Klassikaline sügisene värving on nn kiirabi (punane pea ja valge kere), samuti naturaalsed toonid. Tormisemate päevade järel, kui vesi on sogane, on väga hästi toiminud ka erksad toonid.
Sügisene püük jõgedest
Kas valida sügisel sisemaal haugipüügiks järv või jõgi, sõltub iga kalamehe isiklikest eelistusest. Ega suures pildis tegelikult erilist vahet olegi; tavaliselt valitakse see variant, mis tundub huvitavam, kus on olnud rohkem edu või mis on lihtsalt kodule lähemal. Nii jõgedel kui järvedel on omad plussid ja miinused, aga kala saadakse mõlemast. Minu loogika on seni olnud niisugune, et jõgedest püüan haugi tavaliselt ainult varasügisel kuni septembri lõpuni, äärmisel juhul kuni oktoobri alguseni. Miks? Varasügis on aeg, kui taimed hakkavad jõgedes ära vajuma ja kõdunema ning rohtude vahele moodustuvad kanalid ja vabama veega augud, kus haugid end väga tihti peidavad. Siis saab muidu rohtunud jõelõikudelt, kus püük väga keeruline, lihtsa vaevaga päris hästi kala. Lisaks on see minu jaoks väga huvitav ja hasartne püük – peab tegema täpseid viskeid ja rohu vahel lanti juhtima, aga kui täiesti ootamatult sööstab haug landi järgi ning järgneb tugev võtt, on adrenaliin laes.
Kuna viimastel aastatel püüan mina jões haugi valdavalt kahlates, siis pärast rohu, vesikuppude jms kadumist (see jääb tavaliselt oktoobrikuu algusesse) ei ole see püük enam nii huvitav. Sealt peale saavad minu põhitähelepanu järved. See muidugi ei tähenda, et jõgedest siis enam kala ei saaks – saab küll ja väga hästi! Päris mitmed head sõbrad püüavadki sügisel haugi ainult jõgedest ja saavad väga ilusaid saake.
Kuidas sügisel jõgedes püüda? Minu eelistan pigem veidi väiksemaid ja madalamaid jõgesid, mis on paremini loetavad ja kahlates püütavad. Sellistes jõgedes kasutan haugipüügiks peamiselt voblereid, pöörlevaid lante ja erinevas suuruses kummilante. Viimastest saavad püügiaega nt Lucky Johni Red Tail 9 ja 13 cm ning Lucky Johni Minnow suurustes 3,3 ja 4,4 tolli (8,5 ja 11 cm). Vobleritest kasutan nt Haira, Haira Tiny, Anira ja Basara erinevad suurused ja mudelid. Üks suurtest lemmikutest on ka Bullhead, mis läheb otsa peamiselt sügavamatel lõikudel ja kurvidest püügil. Pöörlevatest lantidest on klassikaks kujunenud suuremad Trian Blade’id, näiteks nr 9 ja 12 suurused. Vahel püüan ka nr 18 suurusega. Bonnie Blade’idest kasutan peamiselt suuruseid nr 3 ja nr 4.
Vobleritega püük on laias laastus üpris lihtne. Voblerit võib aeglaselt ühtlase kiirusega kerida, samuti võib teha näiteks 3–5 vändapööret ning seejärel pika, 3–5-sekundilise pausi. Samuti saab osade vobleritega twitch’ida. Oluline on leida enda jaoks efektiivseim ning mugavaim püügiviis.
Ka pöörlevatega on asi lihtne – nendel võib samuti lasta pauside ajal vajuda ning vahel ongi just vajumine see, mis haugi ründama paneb. Selle tehnika jaoks sobivad hästi näiteks Trian Blade ja Basara Spin Tail. Kerida võib nii ühtlaselt kui ka kiirust varieerides.
Paigus, kus moodustuvad tagasivoolukohad, kus on suured jõelaiendid või ka näiteks kupulehtede väljad (ka järvedes), võib proovida ka plekist võnklante (lusiklante) ning rohuvabu lante. Nendeks sobivad ideaalselt nr Lucky Johni Croco Spoon ja rohuvaba OW Wobbler. Sügise alguse poole maksab kindlasti proovida ka konnalante, näiteks Freddy Frogi või Lucky Johni Frogi. Nendega olen korduvalt kuppude jt veetaimede vahelt ilusas mõõdus söögikalu saanud. Selle landiga püüdes on üliäge jälgida, kuidas haugid pinnalt tulevaid lante ründavad. Siiski peab arvestama sellega, et sügisel, kui vesi on juba külm, ei ole haug kuigi ablas pinnalante ründama ning ka neid peab aeglasemalt mängitama. Hilissügisel aga pinnalantidele enam aega kulutada pole mõtet, siis on haug reeglina veekogu põhjas.
Landi suurused ja värvingud võiksid vastata veekogus leiduvale söödakalale. Näiteks kui antud veekogus on väga palju särge, tasub alustada just särjetoonides lantidest, kui aga haugi põhitoit on väike ahven, võiks katsetada ahvena toone jne. Püügile loogiliselt ja süsteemselt lähenedes saab järjest erinevaid lante ja toone läbi proovida ning välistada need, mis ei tööta.
Hilissügisel, kui vesi on juba väga selge, kasutan jõgedes põhiliselt naturaalseid ja n-ö külmi toone, näiteks hõbedasi, siniseid jne. Ka nn kiirabi on peaaegu et igal pool klassika, see töötab võrdselt hästi nii selges kui sogases vees.
Kõigi jõgede vesi ei ole sügisel siiski kogu aeg läbipaistev, seda kasvõi näiteks paduvihmade tõttu, mis hõljumit ja sodi jõkke kannavad. Seetõttu ainult naturaalsetest toonidest sügisel reeglina ei piisa. Sellisteks puhkudeks võiks landikarbis olla alati ka erksamaid toone, nt midagi oranži, kollase ja/või punasega. Kohati on kõvaks tegijaks osutunud ka roosa. Ka igasugused täpid ja näiteks ahvena triibud, mis lisavad lantidele kontrasti, on väga head. Nt musta laba ja oranžide täppidega pöörlev lant toob sügisel paiguti väga hästi haugi.
Sügisestel jõgedel haugipüügiga kaasnev suur pluss on see, et peaaegu alati saab sealt kaaspüügina ka ilusat ahvenat, vahel isegi turba ja muid kalu.
Sügisene püük järvedest
Mida rohkem järved maha jahtuvad, seda rohkem hakkan mina seal kalastama. Esimesed püügid teen tavaliselt siis, kui veetemperatuur on u 15 kraadi, kõige magusam aeg aga jõuab kätte siis, kui vesi on jahtunud 10–12 kraadini. Siis hakkab haug aktiivsemalt toituma, võttes vahel päev läbi. Järvedel püüan ma haugi peamiselt erinevates suurustes kummi- ja sööstlantidega, eriti kesk- ja hilissügisel. Samuti saavad vajadusel püügiaega twitching’uks sobilikud voblerid, rohuvabad landid ja muud suuremad landid (ehkki nendega püüan ma rohkem varasügisel).
Järvedest olen sügisel haugi saanud nii päris varahommikul, kui väljas alles valgeneb, õhtul viimase valgusega kui ka keset päeva, täiesti suvalistel hetkedel. Kui muud tingimused on klappinud, on haug toitunud sügisel sageli päev läbi, seega siinkohal mingeid reegleid või piire, millal tuleks püüda, ma paika panema ei hakka. Ilma osas aga olen veidi tähelepanelikum – näiteks ei meeldi mulle üldse püüda vihmaga, sest sellega ei ole mul seni häid kogemusi olnud. Pigem on haugidel vihmaga suu lukus. See-eest lumesajuga – eriti just esimese lumega – on aset leidnud mõned minu parimatest püükidest. Sompus, pilves ja tuulised ilmad on minu kogemuse järgi haugipüügiks parimad. Just selliste oludega oleme korduvalt saanud suuri ja väga suuri kalu.
Päikeseline ilm koos selge taevaga on reeglina olnud haugipüügiks halvem – on jäänud mulje, et see muudab kalad pelglikuks, mistõttu suureneb järgiujumiste ja n-ö tühjade võttude hulk. Kuid vahel kesk- või hilissügisel võib päikeseline ilm olla ka hea. Näiteks olen täheldanud, et mõnikord tuleb päikeselistel päevadel haug ootamatult pinnakihtidesse toituma. Seda juhtub kõige enam oktoobris ja veel isegi novembris. Mõnikord kestab selline toitumine päeva või paar, teinekord – olenevalt päikeselise ilma kestusest ja veekogust – kuni nädala. Tõenäoliselt soojendab päike juba maha jahtunud vee pinnakihte ning isegi mõnekraadine temperatuuri muutus võib panna kalad soojema vee poole liikuma. Tõenäoliselt tuleb söödakala end pinnakihtidesse soojendama, röövkalad aga liiguvad lihtsalt maimuparvede järgi.
Kirjeldatud toitumisest annab kõige paremini märku väikeste kalade põgenemine – palju pisikalu hüppab korraga veest igasse eri suunda välja. Vahel ei pruugi sellist pinnalähedast tagaajamist ka toimuda, kuid haugid on ikkagi tulnud madalasse toituma. Kui püügiolukorrast ilmneb või sõpradelt pärinev operatiivinfo ütleb, ei haug on parajasti madalas, tasub läbi loopida ka järve madalamad piirkonnad.
Olemegi jõudnud järgmise soovituse juurde – sügisel võiks valida haugipüügiks niisugused järved, mis pakuvad võimalikult palju erinevaid võimalusi. Valitud järves võiks olla erinevaid madalikke, nii vetikavaipu kui kivivaresid, samuti sügavaid võrendikke ja rante. Kindlasti võiks olla ohtralt pilliroogu ja kupulehtede servi. Head haugikohad ka saarte ümbrused, kus on sageli koos ohtralt söödakala. Tihti olen just saarte ümbrustest päeva jooksul mitmeid ilusaid kalu saanud. Kõik klassikalised haugikohad – pilliroopuhmad, kupuservad, saarte ümbrused, erinevad sopistused, sillad ja paadisillad ning jõgede, kraavide ja ojade sissetulekukohad – tasub läbi loopida.
Järvele haugi püüdma minnes lähenen asjale loogiliselt ning olenevalt järvest ja kala aktiivsusest otsustan, kus ja kuidas ma püüki alustan. Kui kala on madalas aktiivsem ja näen neid sealt põgenemas, siirdun esimese asjana just sinna. Tavaliselt sealt mõne võtu või kala ikka saan ning see muudab edasise landi, värvingu ja mängitamise otsimise lihtsamaks. Kui madalas midagi ei toimu, siirdun sügavamasse vette, hakates läbi loopima randikohti, astanguid ja võrendikke, samuti katsetama erinevaid lante ja värvinguid. Varieerida tasub ka kerimiskiirust ja pauside pikkust. Vahel lihtsalt on nii, et lant ja värv on õiged, ent kerimiskiirus või pausi pikkus on vale. Kohe, kui neid muudad, järgnevad ka võtud.
Paari sõnaga ka varustusest
Haugipüügiga tegelemine mingit väga erilist varustust ei nõua. Olenevalt kalamehe vanusest, oskustest, harjumustest ja püügipaigast piisab 2,1–2,7-meetrisest ridvast. Jõgedel ja järvedel võiks eelistada kuni 2,4-, meres kuni 2,7-meetrist ritva. Ridva test võiks haugi püüdes jääda üldjuhul vahemikku 10–30, suuremate lantidega püügil kuni 40 grammi. Sellise ridvaga on võimalik heita enamikke haugipüügil kasutatavaid lante, sh neid, mis eelpool mainitud said.
Osadele kalameestele meeldivad pigem pehmemad, teistele jäigemad ridvad ja osadel juhtudel määrab ritvade valiku ära ka püügitehnika. Minule endale meeldivad kõige enam tundlikud ja tipupaindega ehk kiired (ingl fast) või väga kiired (extra fast) ridvad. Väga pikalt olen kasutanud Lucky Johni Basara-nimelisi ritvu, olenevalt jõest kas Basara 16 või siis Basara 26. Vahe on lihtsalt selles, et väga pika ridvaga on väiksematel jõgedel kehv toimetada – kaldal ja pea kohal on sageli puud ja põõsad jne. Sellistes oludes võiks ritv olla pigem lühem ja kergem, siis on endal lihtsam püüda. Järvedel ning suurtel jõgedel kasutan ma Basara 32 ritva, sest seal on sageli vajalikud pikad heited. Kui on võimalik valida ainult üks ritv, võiks võtta niisuguse, mis katab võimalikult palju olemasolevate lantide kaaluvahemikust. Siis saab enam-vähem kõiki neid lante ka kasutada.
Kui püüda stats- ehk haspelrulliga, võiks selle suurusklass sõltuvalt tootjast olla 3000–4000; nooremale kalamehele võib ridva külge kruvida ka 2500 suuruses rulli. Minule endale meeldib väga Lucky Johni Makora 3000 – olen sellega praeguseks õige mitu hooaega (sh ka Emajõel koha) püüdnud ning mingeid probleeme pole olnud. Pealiinina võib haugipüügil kasutada nii nööri kui monofiili. Nööri läbimõõt võiks olla 0,15–0,20 mm, näiteks Lucky Johni Addict Jigging X8 Braid sobib hästi. Mina ise kasutan 0,16 mm läbimõõduga nööri. Aga nagu öeldud, võib püüda ka tavalise 0,30–0,32 mm-se monofiiliga.
Suurte haugide püüdmiseks raskete lantidega soovitan Lucky Johni BBS-seeria varustust. Ridvaks sobib näiteks BBS Cast 150 või 220, sealjuures oleneb valik peamiselt sellest, kui raskete lantidega on soov püüda. Nööriks sobib hästi Lucky Johni Vanrex X4 BBS läbimõõduga 0,32–0,37 mm.
Kuna sügisel on reaalne võimalus tabada rekordkalu, on mõistlik alati kaasas kanda suure rõngaga kahva ning näpitsaid, et lanti ohutult haugi lõugade vahelt või neelust eemaldada. Samuti soovitan kasutada spetsiaalseid röövkala haaramise kindaid, et vältida haugi hammaste või lõpusekaarte poolt tekitatavaid vigastusi.
Kindlasti tuleb haugipüügil landi ees kasutada trossi. See võib olla terasest, titaanist või ka fluorocarbonist. Viimasel juhul peaks trossi läbimõõt olema vähemalt 0,80 mm. Väga hea tulemuse võib anda ka traditsiooniliste landikolmikute vahetamine oranži värvi kolmikute vastu – näiteks vahetada sööstlandi kõhualune kolmik oranži UV-kattega kolmiku vastu. Vahel ajab selline asi kala korralikult pöördesse!
Et kogu seda varustust oleks mugav vee äärde kaasa võtta, võiks soetada endale spets-kalastuskoti. Lucky Johni valikust leiab mitmeid mugavaid kotte nii lantide kui kogu muu eelmainitud varustuse kaasaskandmiseks. Korralikult organiseeritud varustus muudab kalalkäimise lihtsamaks.
Enne veel, kui ma sellele loole punkti panen, lisan mõned oma Lucky Johni lemmiklantide värvikoodid. Croco Spoonil on väga head värvingud nt 008 ja 016, Arrow Jerkil 028, 031 ja 032, samuti 033 ja 034. Suurtest kummilantidest on hilissügisestel püükidel parimaid tulemusi andnud Lucky Johni Kubira 23 ja 26 cm suurused mudelid värvikoodiga PG18, 21 ja 28. Nagu enne mainitud, saavad varasügisel twitch’ides palju püügiaega ka Lucky Johni Makorad, nende lemmikvärvingud on mul 101, 301 ja 321.
Loodan, et eeltoodust oli kasu ning järgmised haugid tabate te just Lucky Johni lantidega. Küsimuste korral võib julgelt kirjutada Salmo Fishing Estonia Facebooki, vastame esimesel võimalusel. Kivi kotti!
Seotud lood
10 hea käega haugikütti kirjeldavad oma kolme lemmikut
Enimloetud
5
Teaduslik pilguheit landivärvide maailma ja sellesse, kuidas erinevad kalad neid värve näevad
Viimased lood
Kogenud haugiküti tähelepanekud ja nõuanded, kust, kuidas ja millega sügisel kõige paremini haugi saada
Kalakohad
Kogenud ahvenapüüdjad räägivad, millised võdikud neil sügisel kõige paremini ahvenat toovad
Seadus
Pärnu lahel on sel aastal keelatud trollimine ja õngejadaga püük
Keskkond
Tagasi Kalastaja esilehele