Jahitarvete kauplus laienes Leetu. “Hästi läbimõeldud plaan õigustab end ka täna”

Teooriaga, et kohad on võimelised eristama inimsilmale nähtamatut ultravioleti spektriosa, on küllap kursis iga spinningumees, kes kohapüügiga tõsisemalt tegelenud. Üks ootamatu ja üllatav avastus, mis järgi mõtlema hakates polegi nii ootamatu ega üllatav, näib seda kinnitavat.

Juunis ei ole ahvena võtt veel nii ahne jagu suve teises pooles, seetõttu võib olla kasu ussi, kalatüki või ka tillukese sirpsaba-võdikuga söödastatud tonka mööda põhja lohistamisest.

Seda, kuidas Emajõel kohapüük käib, teavad üldjoontes kõik. Samas kui minna jõele ja hakata püüdma, kerkib kohe üles hulk pisiasju ning nüansse, mis ebakindlust põhjustavad. Mis asi on üldse Emajõe mõistes auk? Kas mõistlik on püüda augu põhja või pigem nõlvasid? Kuhu paat kinni panna ja millises suunas loopida? Kas paremini toimib päikesele avatud või varjus olev kaldaserv? Kas koha võtab paremini hommikul, päeval või õhtul? Kalastaja külastas Tartu kõvemate kohapüüdjate hulka kuuluvat Erkki Juroneni ning üritas neile ja mitmetele teistele küsimustele vastuseid saada.

Esimene inimene, kes pakkus, et kalad kasutavad suhtlemiseks häält, oli Charles Darwin 1874. aastal. Eelmise sajandi jooksul uuriti kalade suhtlemist helide abil juba põhjalikult, olgugi, et tehniliselt oli tegemist raske ülesandega.

Õngitsemise nautimiseks ei ole vaja hiiglaslikku rahakotti, piisab tagasihoidlikust varustusest ning oluliste taktikaliste nüansside õigesti tegemisest. Selles artiklis jagavad kalatarkust tippõngitsejad Jaan Grents ja Janek Ilves.