Kalade elu talvel: kellele külm ja pime jääalune elu paremini passib?

Igale tõsisem kalahuviline on kursis, et teaduses on vastamata küsimusi palju ning kalade elu-olu kohta pole sugugi kõik teada.

Kunda ja Keila jõe alamjooksu lõhedel esineb palju kalahallitust, mida põhjustab parasiit nimega vesihallik. Jürgen Karvak uuris oma magistritöös, kas oomütseedist vesihallikuga (Saprolegnia) nakatumine mõjutab Atlandi lõhe (Salmo salar) noorkalade stressitaset Kunda ja Keila jões.

Tartu kalameeste seas liigub kaks linnalegendi. Ajaliselt esimene on pärit ajast, mil Võrtsjärve põhjatippu, Rannu Jõesuusse, ehitati Suur-Emajõe väljavoolule uut silda. Toona kirjeldasid kohalikud mehed, kuidas jõesuudmes kala massiliselt kogunes, kuid sillaehituse hirmus silla alt läbi ujuda ja jõkke liikuda ei julgenud. Teine lugu on seotud latikate ja kohade liikumisega Tartu linna vahel – nii uue Vabaduse kui ka Ihaste silla ehitamisel olevat kalaparved kogunenud vahetult silla lähedusse allavoolu, julgemata sillaehituse piirkonnast läbi ujuda. Kui palju on sellistes tähelepanekutes tõtt ja kui palju kalameeste fantaasiat, seda püüamegi seekord lahti harutada.

Sügisel – tavaliselt millalgi septembri teises pooles, kindlasti aga oktoobri alguses – hakkavad ahvenad sisevetel parvedesse kogunema ning alustavad aktiivset toitumist. Siis on õige aeg haarata nurgast kerge spinningukomplekt ning seada sammud vee äärde, et sügispäev triibusid püüdes lustlikult mööda saata.