Kurioosum: kesktalvisel Saaremaal saab microjigiga kokre

Et kõik otsast peale ausalt ära rääkida, siis tuleb tunnistada, et tegelikult polnud mul vähimatki plaani kokre püüda. Soovisin Saaremaal olles lihtsalt paar tunnikest mõnusasti aega veeta ning ahvenaid kimbutada.

Et Nasva jõel oli vaikus (kui tavapärased spinninguga talvist põiklanti loopivad ja sellega särge ning nurgu tragivad tüübid Nasva silla paadisadamas välja arvata), sõitsin edasi Salme jõele. Selle pisikese, natuke üle 4 km pika jõekese alamjooksule on rajatud sügavam tiigitaoline laiend, milles asub paadisadam. Salme jõe vesi võib sõltuvalt merevee tasemest voolata mõlemas suunas. Püügipäeval, 2025. aasta 2. veebruaril, oli vool tugev ning voolu suund läänest itta.

Olen varem mõned korrad Salme jõel püüdnud ning saanud mõõdukas koguses keskmisi või väikeseid ahvenaid. Kuuldavasti on sealt saadud ka väga suuri triibusid; kevadeti aga õngitsetakse jõel siirdesärge. Mina rakendasin ahvenate tarbeks microjigi.

Sain teha vaid mõne heite, kui toimus veidravõitu, hästi sujuv võtt ja kala tõmbas siduri kärisema. Vastupanu rauges 10–15 sekundiga ja oma suureks üllatuseks tõmbasin kaldale priske, 950-grammise hõbekogre. „Eks ta veidravõitu ju on, kui koger spinningu otsa hakkab, aga mis seal ikka,“ mõtlesin endamisi ja jätkasin pärast kala pildistamist püüki. Paar heidet hiljem kordus enam-vähem sama, kala oli siis umbes 600 grammi raske.

Seejärel tundus, et asjad lähevad normaalsesse rööpasse tagasi. Üksteise järel tuli kuus enam-vähem mõistlikus mõõdus ahvenat ja ka mõned päris pisikesed. Siiski läks asi taas käest ning riburada hakkas silikooni otsa kolm väheldasemat, nii 300–400-grammist hõbekokre. Üks neist oli landi küljes sabapidi, teised suust. Kahjuks pidin sel hetkel püügi lõpetama ja praamile kiirustama, muidu oleksin hakanud eksperimenteerima ja muid rakendusi proovima.

Igatahes paistab, et Salme jões leidis veebruari alguses aset kokrede suuremat sorti kokkusaamine. Huvitav oli ka see, et kahe kogre (kolm väiksemat lasin lahti) magu oli tihkelt toitu täis, talvisele ajale ja madalale veetemperatuurile vaatamata tundus kala olevat aktiivne.

Kogrel teadupärast on see häda, et ta on jube luine. Selle kala ülemine pool on tihedalt täis pindluid, mille Vetevana on loonud selleks, et need kalamehe kurku kinni jääks. Ka on kokredel komme hulgakesi võrku ujuda ning see lahtiharutamatuks köieks keerutada. Neil kahel põhjusel kutsuvad mõned krõbedama ütlemisega Saare- ja Hiiumaa kalamehed kokre munnkalaks.

Hiinas, Venemaal ja Ukrainas kasutatakse maitsva ja rasvase lihaga kogre söögikõlbulikuks muutmiseks aga ühte väga lihtsat nippi. Kogre seljapoolele tuleb terava noaga teha tihedad, paarimillimeetrise vahega sisselõiked. Nii hakid sa kogre seljas oleva tiheda pindluude rägastiku peeneks ja need ei sega söömist karvavõrdki.

Siis raputad kalale soola, keerutad seda nisujahus ja praed ohtras õlis krõbedaks. Tulemus on väga hea. Kogre nahk ja nisujahust paneering moodustavad krõbeda kooriku, mille all on peidus mahlane ja ilma luudeta liha. Hõrgu roa saamiseks ei ole sul niisiis peale kogre ja terava noa vaja muud kui soola, nisujahu ja praadimisõli. NB! Õli peab olema ohtralt, pannil peaks seda olema ikka nii 3–5 mm paksune kiht. Pärast praadimist pane kala hetkeks majapidamispaberile nõrguma. Praetud kogre kõrvale sobib väga hästi mõni vürtsikam idamaine kaste.