Norra kütid-korilased asustasid jõeforelli juba 7000 aastat tagasi

Tuhandete aastate eest asustasid Norras kunagi elanud inimesed sealsetesse mägijärvedesse jõeforelli. Oslo ülikooli teadlaste hinnangul selgitab see, miks kõrgel mägedes ja platoodel asuvates isoleeritud veekogudes seda väärtuslikku kala leidub.

Oslo ülikoolis töötav Axel Mjærum uuris merepinnast 850 meetri kõrgusel asuva Tesse järve, mille väljavoolule on rajatud hüdroelektrijaam, põhjast leitud iidsete kalalõksude jäänuseid. Teadlaste hinnangul oli see veekogu veel umbes 8500 aasta eest kaetud paksu Fennoskandia jääliustikuga, kuid siis tekkis kliima soojenemise ja liustiku sulamise tõttu järv, mis kujutas endast ökoloogilises mõttes otsekui puhast lõuendit. „Meie leid kujutab endast maailma vanimat dokumenteeritud tõendit kalade asustamise kohta,“ ütles Mjærum väljaandele New Scientist.

Enne, kui Tesse järv 1940. aastatel hüdroelektrijaama veehoidlaks kujundati, oli see üks Norra rikkalikumaid jõeforelli (õigem oleks vist öelda „järveforelli“) püüdmise veekogusid. Aastas püüti järvest umbes 9 tonni seda hinnalist kala.

Teadlased on ammu oletanud, et jõeforelli Tesse järve jõudmisel oli mängus inimese käsi, kuid seni ei olnud teada, millal see aset leidis. Traditsiooniliselt on jõeforelli levikus „süüdistatud“ linde või kalade looduslikku rännet ülesvoolu. Kuid suures osas Norra mägijärvedest, kaasa arvatud Tesse, ei ole jõeforell kuni ajaloolises mõttes suhteliselt hiljutise ajani elutsenud. Pealegi muudavad Tesse järve väljavoolul olevad kosed jõeforelli ülesvoolu rändamise võimatuks.

Mjærum ja ta kolleegid uurisid 2022. aastal läbi viidud järvevee alandamisel veekogu põhjast nähtavale ilmunud puidust kalalõksude jäänuseid. Radiosüsiniku uuringud paljastasid, et vanimad püütükid pärinesid umbes aastast 4950 eKr. Kui puidujäänuseid võrreldi Skandinaavia keskosa kohta olemas oleva männipuu aastaringide andmebaasiga, siis saadi teada, et osa järve põhja asetatud vaiadest olid märkimisväärselt uuemad.

Üks neist pärines männipuust, mis oli langetatud 2669. aasta (eKr) kevade ja 2668. aasta (samuti eKr) talve vahel. Teine vai oli raiutud 12 aastat hiljem. See asjaolu näitab, et kalalõksude eest hoolitseti pidevalt, et need töökorras püsiks.

“On võimalik, et see kalalõks püüdis Tesse järves suure osa ajavahemikust 5000 eKr kuni 2650 eKr,” ütles Mjærum. Tema sõnul on kalade asustamine Tesse järve ja nende sealt püüdmine varane näide sellest, kuidas inimesed kujundasid keskkonda ammu enne põllumajanduse levikut. Kalakasvatuse ja -majanduse kohta on ka üks veelgi varasem näide, mis tuleb Austraaliast. Lõunamandrilt on avastatud kanalite ja kalalõksude süsteem, millega 8600 aasta eest püüti kohalikku angerjat (lad Anguilla australis, ingl short-finned eel).

Seda, kuidas täpselt jõeforelle transporditi, ei ole praeguste teadmiste kohaselt võimalik ütelda, kuid tõenäoliselt veeti kalu nahast kottides. Oletatakse, et kütid-korilased peatusid Tesse järvest rajatud loodusliku kalakasvatuse ääres suviti, mil lisaks põhjapõtrade küttimisele ka kalastati. Karmid talved veedeti ümbruskonna orgudes, kus elamistingimused olid talutavamad.

“Kvaliteetne ja stabiilne toiduallikas lubas ränduritel kauem ühes kohas püsida. See tähendab, et lisaks suurulukeid küttivatele jahimeestele võisid järve ääres peatuda ka nende pered,” ütles Mjærum.