Kalastaja Kalaradar nr 9: Pärnu jõe kohapüük

Suveõhtuti võib väikeste järvede ääres näha palju kalamehi, kes loodavad, et mõni kuldroheline linask nende sööda üles leiab. Jaan Grents läheneb linaskipüügile teisiti. Eesti meister sportõngitsemises on aastate jooksul jõudnud veendumusele, et linaskit ei püüa juhuse, vaid ettevalmistuse abil. Õige püügikoht, hoolikalt ette valmistatud söödaplats ja kannatlikkus loevad tema hinnangul märksa rohkem kui uus ritv või kallis peibutussööt. Kalaradari podcastile antud intervjuus rääkis Grents pikalt sellest, kuidas ta on õppinud linaski käitumist mõistma ning miks algab edukas püük päev enne seda, kui konks üldse vette jõuab.

Emajõe kohapüügiga seoses räägivad meie kalamehed salajastest püügikohtadest, imehästi töötavatest lantidest ja püüdjatest, kes näivad igal suvel suuri kohasid justkui möödaminnes paati tõstvat. Keio Kase kümme aastat Emajõel on talle aga õpetanud, et edu ei otsusta üks legendaarne auk ega mõni eriline silikoonlant, vaid oskus jõge mõista, põhja lugeda ja õigel hetkel kannatlikuks jääda.

Liitsiga jõeforelli püüdmas: kahe mehe poole sajandi pikkune kogemus ühes loos.

Suvine ahvenapüük tundub kõrvalt vaadates imelihtne. Seda kala on ju peaaegu igas veekogus, püüda saab mõistliku hinnaga varustusega ja internet on täis videosid, kus järjest triibusid välja sikutatakse. Tegelikkus on harilikult teistsugune.

Autojuhi jaoks peab hea linnamaastur suutma enamat kui lihtsalt äge välja näha. See peab olema piisavalt kompaktne, et linnatänavatel manööverdada, hea stabiilsusega lumistel ja libedatel teedel, ruumikas pere igapäevaeluks ning piisavalt kaasaegne, et muuta iga sõit mugavamaks.