Saame tuttavaks: kirk, serk, kottsuu ehk lihtsalt vimb

Kuni Sindi paisu langemiseni saime vimma õngitsemisest rääkida peamiselt Kasari vesikonna kontekstis. Pärnu jõel allpool Sindi paisu oli valdav tonka- või fiidripüük, sest jõgi oli alamjooksul lai ja kala liikus mõnusa õngitsemise mõistes kaldast liiga kaugel. Pärast Sindi paisu lammutamist aga tõuseb vimb massiliselt kuni Kesk-Eestis asuva Jändjani ning kalameeste rõõmuks saab seda kala püüda väga pikal Pärnu jõe lõigul.

Mida lähemale jõuab kevad, seda suuremaks muutub kalameeste ootusärevus – saaks juba vimba püüdma! Ehkki jões talvitunud või jää all jõkke tõusnud vimba saab reeglina ka jäämineku järgselt, on kõige parem aeg vimmapüügiks ikkagi siis, kui kevadpäike juba mõnusasti soojendab, loodusesse tekib värsket kevadrohelust ning vimbade põhimass merest jõkke kudema pressib.

Selles loos kirjutame lahti kevadise eduka vimmapüügi saladused.

Kuidas seda vahvat võitlejat, kelle arvukus on tõusuteel, kiirest külmast kevadisest jõest kätte saada?

Suurem osa merel aset leidnud veeõnnetustest toimub valesti langetatud otsuste, mitte tehniliste viperuste või halva ilma tõttu. Selleks, et hädaolukorras õigeid otsuseid langetada, on heal kaptenil lisaks plaanile A tagataskust võtta ka plaanid B ja C. Lisaks suudab kapten adekvaatselt õigeid otsuseid vastu võtta ning vajalikke tegevusi ellu viia.