Legendaarseid kalamehi: keeleteadlase Ülo Torpatsi südameasjaks olid forellijõed
Klassikalise filoloogi ja Tartu Ülikooli õppejõu Ülo Torpatsi (1920–1988) näol oli tegu mitte ainult Lõuna-Eesti ühe osavama sõjajärgse aja forellipüüdjaga, vaid ühtlasi ka ühe suurema forellijõgede eest hoolt kandjaga.
Ülo Torpatsi (paremal) lemmik-püügikalaks oli forell.
Ülo Torpats lõpetas 1951. aastal Tartu Riikliku Ülikooli klassikalise filoloogina ja oli seejärel aastail 1960–1982 samas kateedris ja alates 1971. aastast võõrkeelte kateedris õppejõud. Peale ladina- ja kreekakeelsete antiikteoste ja mitmete hilisemate autorite teoste tõlkis ta muuhulgas ladina keelest eesti keelde ka palju kõmu ja kära tekitanud K. E. von Baeri 1814. aastal kaitstud doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“, mis ilmus esmalt Loomingu Raamatukogus 1976. aastal, seejärel ka eraldi raamatuna 2013. aastal.
Tartus sündinud Karl Ehrmann (1905–1975, alates 1937 Eerme) oli 1920.–1930. aastate Võru tuntumaid kalameestest kirjamehi. Meie kalandusalasesse ilukirjanduslikku kirjasõnasse on ta end jäädvustanud suurepärase sõnameistrina, kellele võrdset on raske leida.
Märt Laarman (1896–1979) oli Eesti kunstimaailmas juhtivamaid graafikuid. Sõjajärgsete kalasportlaste hulgas aga oli ta tuntud kui fanaatiliselt andunud lendõngeentusiast.
Alustanud oma kalasportlikku tegevust noore poisina ahtakestel Ahja jõe ülemjooksu lisaojadel lepamaimuga forelli püüdes, jõudis Rudolf Sirge Tallinnasse kolides Põhja-Eesti lõhe- ja vimmajõgedeni. Ritva sai vibutatud ka Soomes ja Karjalas.