Eesti õngitsejad lähevad nädalavahetusel Saimaa kanalil vastamisi maailma tippudega

Viimasest rahvusvahelisest võistlusest, kus meie õngitsejad osalesid, on möödas üle 10 aasta. Tänasest koondisest on ainsad MM-i kogemusega mehed Enno Toomla ja Toivo Reinpalu, aga Toivo sel aastal ei püüa, vaid täidab treeneri kohuseid. Teistel koondise liikmetel MM-i kogemust pole ja välisvõistluste kogemust samuti napib. Aga kuskilt tuleb taas liikuma hakata.

Eks põhjuseid ole erinevaid, aga läbiv märksõna on ikkagi raha. See ei puuduta mitte ainult võistlustel osalemise otsekulusid, vaid ka näiteks varustust. Sportlik õngitsemine on kalastusdistsipliin, millega tegeletakse rohkem Kesk- ja Lõuna-Euroopas, aga sealsed olud ja püügikalad on meie omadest erinevad ning rahvusvahelistel võistlustel osalemine eeldab ka teistsuguse varustuse kasutamist. Lõuna-Euroopas on näiteks palju karbipüüki, aga see pole meie oludes treenitav. Kui tahta osaleda võistlustel, kus üks püügikalu on karp (või näiteks pardkala), tuleb ka trenni teha mujal ja see ei ole odav lõbu.

Teine moment on see, et õngitsemisel kasutatakse hästi palju erinevat spetsvarustust. Näiteks tippklassi stekkerritv, millega maailma parimad mehed püüavad, maksab täna üle 10 000 euro. Selliseid riistu jaksavad meil osta väga vähesed. Meie oludes kasutatavate stekkerite hind on umbes 3000–4000 eurot, aga sellele lisandub muu varustus. Ja õrnad on need tippridvad kah, mis tähendab, et ühest reeglina ei piisa. Tänagi juhtus siin treeningute ajal selline asi, et üks mees – õnneks küll mitte meie koondisest – viskas söödakuuli vette hooletult ja see maandus vastu tema ritva. Rohkem polnudki vaja – kohe olid tükid taga. Ja tuulise ilmaga on sellise varustusega keeruline püüda. Näiteks kunagi Leedus tugeva tuulega toimunud võistluse järel viidi purunenud stekkerite tükke Poolasse remonti lausa sülega. See näitab, kui kalli alaga on tegemist. Üks ebasoodsate oludega võistlus võib hooaja eelarvesse väga suure augu tekitada.

Hetkel oleme siin suuremalt jaolt oma kulu ja kirjadega. Salmo toetab meid riietuse ja söötadega ning loodame tuge saada ka KIK-ist. Kui hästi läheb ja KIK meie taotluse rahuldab, peaks see katma olulise osa MM-il osalemise maksumusest. Mis üle selle läheb, tuleb tasuda omast taskust. Söögid ja transport tuleb niikuinii täies ulatuses meil endil maksta. Me oleme ilmselt üks väiksema eelarvega meeskondi, kes siin osaleb.

Võistluse ametlik nimetus on klubide MM kaldalt õngitsemises ning seda korraldatakse igal aastal eri riigis. Valdavalt on see toimunud Lõuna- ja Kesk-Euroopa maades, Soomes leiab klubide MM aset esimest korda. Eesti pole sel võistlusel kunagi varem osalenud.

Käesoleval aastal osaleb kokku 23 klubi 15 riigist. Osadest riikidest on üks klubi, osadest kaks; eelmise aasta võitjad itaallased on saanud välja panna kolm klubi. Korraldajad soomlased on esindatud kahe klubiga. Koos on õngitsemismaailma absoluutne koorekiht ning esindatud on enamus tehasetiimidest – Colmic, Sensas, Tubertini, Trabucco, Zammataro, Daiwa jt. Need kõik on igas mõttes tipptegijad. Tehasetiime rahastavad tootjad, samuti on nende liikmete kasutada kogu tootjate oskusteave, söödad ja parim püügivarustus. Püüdjate ülesanne on varustust testida, anda tagasisidet ja osaleda turundustegevuses. Klubide MM on üks neid suurvõistluseid, kus on hea võimalus oma kaubamärki reklaamida ning ennast konkurentidest tegijamana näidata.

Eesti koondis on klubide MM-il väljas Eesti Fiiderdajate Klubi (EFK) meeskonnana. See on sellepärast nii, et Eestis õngitsemise klubisid hetkel polegi ning n-ö keha kasutamise osas saime fiiderdajatega kõige lihtsamini kokkuleppele. EFK on pika ajalooga klubi, varem rahvusvahelistel suurvõistlustel käinud ning kuulub ka Eesti Sportkalastuse Liitu. Teatavasti reorganiseeriti Eesti Õngitsejate Liit ümber Eesti Sportkalastuse Liiduks (ESL), mis on FIPSed-i (pr Fédération Internationale de la Pêche Sportive en Eau Douce, ingl International Federation of Sport Freshwater Fishing) liige, maksab regulaarselt aastamaksu ja läbi kelle saadetakse koondised rahvusvahelistele võistlustele. ESL on võistluskalastajaid koondav katusorganisatsioon ning esindab fiiderdamist, spinningusporti, õngitsemist ja talipüüki.

Ausalt öeldes on siin kõik väga keeruline, alates püügioludest võistlusveekogul kuni taktikaliste detailideni välja. Hinnanguliselt visatakse trassil esmaspäevast reedeni iga päev sisse pool tonni sööta, mis tähendab, et iga päevaga sööb kala end üha rohkem täis ja muutub aina kapriissemaks. Igale püüdjale on eraldatud 14 meetrit, sektoris on 23 meest ja sektoreid on kokku viis, mis teeb võistlustrassi pikkuseks üle 1,6 km. Õige strateegia ja taktika valik on väga olulised, tavalise õngitsemisega on siin õige vähe pistmist. Oskused, söödad, loodimine, eeltöö, rakendused – iga pisiasi mängib väga-väga suurt rolli.

Kuna me oleme ilmselgelt autsaiderid ning kõik vastased on kuulsad, kogenud ja ülikõvad, siis ei sea me liiga kõrgeid ootusi. Püüame nagu oskame ja anname endast parima. Kui üritada positiivne olla, siis tuleb öelda, et õnneks on ilm hetkel ilus, päike paistab ja puhub kerge tuul. Eile (pühapäeval – toim) oli väga kuum, 29 kraadi, aga täna on õnneks talutav. Praegune prognoos lubab reedeni ilusat ilma, aga nädalavahetusel pidi sadama hakkama. Eks see segab võistluse ajal jälle korralikult kaarte.

Püüdjad on Enno Toomla, Jaan Grents, Veikko Luts, Janek Ilves, Marek Reimann ja Kaspar Mooses. Meeskonna kapten on Veljo Sarapuu, abikapten Karol Treial ning treener Toivo Reinpalu. Abilised on Andrus Paul ja Heino Kõks. Võrreldes teistega on meie tiim väga väike. Viis meest läheb võistlema ja ülejäänud viis jagame sektorite vahel ära. Nende ülesanne on konkurentide tegevust jälgida ja oma meest infoga varustada. Samuti edastavad nad võistlejatele treeneri antud juhtnööre.

Esmaspäevast reedeni toimuvad treeningud. Esmaspäeval ja reedel on ametlike treeningute aeg kümnest kaheni, teistel päevadel kümnest kuueni. Kohustust kõigil päevadel treenida ei ole, ise vaatad, kui pikalt ja põhjalikult viitsid või vajalikuks pead. Praegu (esmaspäeva lõuna paiku – toim) kõnnime just mööda trassi ning esimesele treeningpäevale kohaselt on kõik koondised väljas. Mehed püüavad ja üritavad aru saada, kus, mida ja kuidas on kõige parem õngitseda. Püütakse nii stekkerite kui kui match-ritvadega ja isegi 30 meetri kauguselt vastaskalda äärest.

Võistlus ise toimub laupäeval ja pühapäeval, püügiaeg kummalgi päeval on neli tundi. Pühapäeva õhtul on võistluste lõpetamine.