Toruputukad – mitte ainult lõhepüügiks!

Seekord teeme juttu kahest lendõngemaailma absoluutsest klassikust. Nendeks on uppuv Hare’s Ear ehk maakeeli jänesekõrvanümf ning pinnaputukas Klinkhamer Special. Kuna nad mõlemad on ajalooliselt väga erineva arengulooga ja esitavad ka sidumisel erinevaid nõudeid, peaasjalikult täpsuse osas, on huvitav jälgida, kuidas kumbki neist klassiku staatusesse on jõudnud.

Haugipüük lendõnge ja pinnasöötadega on üks atraktiivsemaid kalastusviise, kuid meil miskipärast üsna vähe levinud. Suvel ja varasügisel, kui veekogud on taimi täis kasvanud ning taimede peal on vaid mõned sentimeetrid vaba vett, samuti hästi madalatel lõikudel ning taimestiku vahelistes nn akendes on püük pinnasöödaga pea ainus võimalik lahendus. Toituv kala aga hoidub väga sageli just sellistesse kohtadesse. Meie vaatleme järgnevalt kolme kõige enam levinud pinnasööta, milleks on popperid, konna- ja hiireimitatsioonid.

Kuna kaladele on põrnikate ja sipelgate näol tegemist tuttava ja oodatud saagiga, kasutavad nende imitatsioone erinevate kalade püügil ka lendõngitsejad. Mida nende sidumise juures arvestama peab ja kuidas sedalaadi söötadega püütakse?

Lendõngeputukaid, mida nimetatakse soft hackle’iteks, peetakse ühtedeks vanimateks putukateks üldse ja neid on väga palju erinevaid. Järgneva loo kangelast North Country Spiderit (edaspidi NCS) võib liialdamata pidada soft hackle’ite eredaimaks esindajaks, mis kuulub vaieldamatult lendõngeputukate klassika kullafondi.

Sel aastal täienes Lucky Johni jigide valik uue tegijaga, mis end Pärnu jõel kohapüügil juba väga heast küljest on näidanud. Kui varem olid sihvaka kerega LJ Slick Shadid saadaval vaid harksabaga (Slick Shad-V), siis nüüd pakutakse neid ka klassikalise päkksabaga. Viimase nimeks on LJ Slick Shad Paddle.